Armastuse pärast
Paraku ei tundnud Baarova end Hitleriga mõnusalt, käis ühtepuhku armukadedale näitlejast elukaaslasele Gustav Frölichile helistamas ning delikaatne Füürer teda rohkem teed jooma ei kutsunud. Seega sai võimaluse propagandaminister dr. Goebbels.
“Kuigi ta oli abielus, kinnitas ta, et ta armastab ainult mind. Mina armastasin tema armastust, mis oli nii tugev, et langesin üleni selle võimusesse. /---/ Pärast lootusetut armumist minusse mõlgutas ta mõtteid jätta kõik sinnapaika, loobuda ministritoolist ja lahkuda Saksamaalt. /---/ Ta tahtis ära minna, vabalt armastada, vähemalt nii rääkis ta mulle.”
Asi lõppes sellega, et Goebbels rääkis oma naisele kõik ära ja see omakorda Füürerile kõik ära ning Füürer selgitas oma kuulsal röökival viisil propanadafüürerile, et tema elu kuulub saksa rahvale, aga mitte tshehhi diivale. Mispeale Goebbels helistas nuttes Lidale ja teatas: “Kuuled, meie vahel on kõik läbi, see on täielik tragöödia.” P>
“Goebbels puhkes taas nutma ja mina samuti – kõige kohutavam oli, et ma ei teadnud, kuidas teda aidata,” kirjutab Lida Baarova oma hiljuti eesti keeles ilmunud mälestusteraamatus “Minu elu magus kibedus”.
Ma usun, et see seebiooperlik pisarauputus on kõik enam-vähem tõesti sündinud. Ka kõige bürokraatlikum ja hirmuäratavam diktatuur on abitu erootiliste võlude ees. Erootiliste pingete ja ihade põhjal tehtud otsuste roll poliitikas ja seega ka maailma ajaloos on hoopis olulisem, kui me oleme harjunud mõtlema. Võimurid ei lähtu oma käitumises alati sugugi ülikavalatest konspiratsiooniteooriatest vaid tegutsevad “armastuse pärast” või lähtudes erootilistest juhustest. Eriti kurioosne näide on Kirovi surm, mida on vene historiograafias ikka Stalini organiseeritud atentaadiks peetud. Seda versiooni kordab ka Edvard Radzinski oma eesti keeleski ilmunud Stalini biograafias. Ometi käis hiljuti telekas jooksnud tõsielufilmide sari vene ajaloo saladustest välja korralikult dokumentaalselt põhjendatud selgituse: Kirovi tappis tema sekretärist armukese mees (keegi Nikolajev), kes oli töölt vallandatud, erootiliselt kuivale jäetud ning kes ei suutnud lõpuks enam viletsust ja alandust taluda. Too mees kaebas oma häda kirjades Stalinile, aga keegi ei võtnud teda tõsiselt ning lõpuks ei jäänudki Nikolajevil muud enesekehtestamise viisi kui Kirov maha lasta. Stalin leinas oma sõpra siiralt, väidavad filmi autorid. (Kirov oli ainus, kelle juuresolekul Stalin ujumas käis. Kirov, kõva jahimees, saatis alati osa jahisaagist senjöörile.) Ei saanud nüüd naist jagatud, kirusid leningradlased. Aga kui sihuke õnnetus juba juhtunud, ei saanud Stalin muidugi kasutamata jätta sobivat võimalust õiendada arved neetud zinovjevlaste ja muu kahtlase elemendiga. Armukadeda abikaasa hullu tüki eest elu jätma tuhanded leningradlased sealhulgas Hans Pöögelmann.
Me pole harjunud tähtsustama erootilist komponenti ka oma tänases poliitikas, ent see on seal kahtlemata olemas. Tõnu Õnnepalu “Piiririigi” ilmumisel (kahe nädala eest avaldati see raamat CD-l) leidis Rein Raud, et romaan kujutab sümboolselt Eesti kui homoprostituudi suhet Euroopaga. Mäletan, et 90-ndate algul arutlesid välisministeeriumi ametnikud tõsiselt, kas diplomaatide homoseksuaalsus tuleks avalikustada – et vältida nende võimalikku shantazheerimist. Homoseksuaalsusel on diplomaatias ja luures teatavasti kurjakuulutavad traditsioonid, nende läbi said hukka Hirmus Hans ja palju tublisid metsavendi.
Paistab, et erootiline kujundlikkus on maailmapoliitikas täitsa asjakohane. Jacques Chiraci vihapurse tulevaste euroliitlaste aadressil, kes kinnitasid USA-le oma andumust, mõjus väga armukadedalt. Sellele järgnes mäletatavasti Bushi kuulus määratlus “vana Euroopa”. Aga mis etteheide saab riigile olla, et see on vana?! Ainult seksuaalse sisuga etteheide: nii vana, et sõjariist Iraagi vastu ei tõuse enam. Ning puudub tarvilik atraktiivsus noorte tõusvate riikide köitmiseks.
Mis puutub välispoliitika teostajaisse, siis nende seksikusest räägitakse varjamatult. “Teil on suursaadik ja välisminister ilusad naised, see aitab asja korda ajada,” ütleb keegi Vene diplomaat ja see trükitakse komplimendina Eesti lehes maha. Ja siis langeb välisministeeriumis jällegi seksuaalse sisuga solvang “vene lits”, ning kantsler peab lahkuma. Eelmise minister leiab, et selle tagajärjel saab Eesti vabariigi välispoliitika kõvasti kannatada. Riik peab kannatama seksuaalsest kiivusest võrsunud solvangu pärast!
Näiteid sellest, kuidas naised oma keha isamaa altarile heitsid, isamaa huvid välja magasid, on ju täis terve ajalugu. Kuningad abiellusid reeglina ainult “rahvuslikest huvidest” lähtudes, kuigi samal ajal on alati juhtunud palju “armastuse pärast”.
Poliitilise värvinguga seksuaalsuhe võib omandada rahva teadvuses täiesti ebaproportsionaalsed mõõtmed, määrates selles osalejate saatuse. Lida Baarovale ei andestanud tema nooruskirge Goebbelsi vastu liitlasväed, sotsialistlik Tshehhoslovakkia ega Hollywood. See oli häbimärk igaveseks.
Meie ühiskond (poissmehest peaministri juhtimisel) võiks selgemalt teadvustada poliitika erootilist mõõdet. Eriti hällide täitmise ajastul. Ühiskonna reproduktsiooni, rahvuskehandi taasloomise vajadus ei teostu ainult propagandistlike ja majanduslike abinõude toel. Sel protsessil on ka erootilisi kvaliteete.
