Armastusest ja muudest inimeste­vahelistest suhetest

Margit Tõnson silmitseb uhke menüüga tõsielufilmide nädala programmi.

Kõige lihtsam on 20. aprillist Sõpruse kinos linastuva autoridokumentaalide nädala pealkirja “Mängult on päriselt” lahti mõtestada nii – mõnikord annab elust veelgi autentsema pildi see, kui sa temaga natuke mängid. Juba Dziga Vertov eristas vähemalt kaht tüüpi dokumenteerimist – esimese puhul salvestad elu “nagu ta on”, ja teise puhul provotseerid, elavdad teda natuke; esimene eeldab minimaalset sekkumist (kuigi kaamerate ja mikrofonidega kellegi ellu sisenemine on alati sekkumine) ning teine nähtavat ja isegi jõulist asjade käigu suunamist ülla eesmärgi – ehk loo jutustamise nimel.

“Dokumentaalfilm on film, mis käsitleb tegelikkust loominguliselt,” on postuleerinud Ameerika filmiteoreetik, -kriitik ja -õppejõud Richard Meran Barsam. Koostajad rõhutavad, et linastuvate teoste “unikaalne filmikeel on mõjutanud filmikunsti üldist arengut, laiendanud dokumentaalfilmi mõistet ning nende originaalne teemapüstitus on puudutanud lugematute inimeste südameid”.

Põnev programm on tõepoolest suurepäraseks sissejuhatuskursuseks dokumentalistika eri žanritesse – siin on dokumentaalfiktsioone (näiteks Abbas Kiarostami eneseküllane ja eksperimenteeriv “Suur plaan”), on detailseid sündmuste taaslavastusi (Errol Morrise “Peenike sinine joon”) ja ka traditsioonilisemaid loojutustamisi. Kõige vanem film aastast 1971 ja kõige uuem aastast 2002. Aga et miks “autoridokumentaal” ja mitte lihtsalt dokumentaal? Seda võib ehk kõige lihtsamalt seletada nii, et suuremas osas neist filmidest pole autori kohalolu ning autoripositsiooni nähtamatuks või umbisikuliseks muutmisega vaeva nähtud. Paljude filmide puhul võib rääkida ka autori isikupärasest ja äratuntavast “käekirjast”.

Viimastel aastatel on taas trendiks kujunenud teatava dokumentaalsusillusiooni loomine ka läbi ja lõhki mängufilmide juures (“Gomorra”, “Seinte vahel” jpt), mis osalt tingitud üha süvenevast rahanappusest filmibisnises eneses, kuid ka suurema vabaduse ja sõltumatuse soovist. Samas kui dokumentaalfilmi looja on aegade algusest saadik katsetanud, missuguse piirini ta päriseluga mängida võib, et vaataja usk ehedusse ära ei kaoks. Juba ühele esimestest tõsielufilmidest – “Nanook Põhjast” (1922, režissöör Robert J. Flaherty) – heideti ette liigset elu ilustamist. Näiteks ei lubanud autor pereisal püssiga hülgeid küttida, vaid sundis teda vanamoodsaid vahendeid kasutama, et saadav pilt “tõetruum” oleks.

Mees, kes reaalsuse lavastamist ei pelga ega salga, on Ulrich Seidl. Tema “Loomalik armastuse” vaatamise järel olla Werner Herzog öelnud: “Ma pole kunagi põrgut nii lähedalt näinud.” Rahutukstegevalt perversne, ometi ka võikalt naljakas ning sügavalt mõtlemapanev pilt austerlaste suurest lemmikloomalembusest jätab piinama hulga küsimusi. Mis ja millal läks selles heaoluühiskonnas valesti, et mitterahuldav inimestevaheline kommunikatsioon kanaliseerus läheduse ja lohutuse otsimisse lemmiklooma karvasest kasukast? Või kas neljajalgsed sõbrad on sõbrad vaid sellepärast, et nendega suhtlemine on kokkuvõttes lihtne ja ühepoolne – nad treenitakse sõna kuulama, susse kätte tooma, sitsima ja roomama. Väike inimene, kes tajub sootsiumis nõnda teravalt oma abitust ja võimunappust, elab end välja lemmiklooma dresseerides ja käske jagades. Vormi selgrooks on pikad kaadrid kaamerasse vaatavatest peremeestest ja perenaistest, üh evõrra alasti nii hukkamõistule kui empaatiale.

Werner Herzogi enda “Vaikimise ja pimeduse maa” peategelane on kurttumm daam, kes kaotas lapsena kukkumise tagajärjel kõigepealt nägemise ja siis ka kuulmise, kuid leidis pärast pikka jõuetuse- ja allaandmiseperioodi uue elujõu ning pühendas oma elu teiste vaikimise ja pimeduse maale lõksu jäänute aitamisele.

Ta on veendunud, et iga hing vajab ja väärib päästmist, ja pääsemisteeks on võimalus välismaailmaga suhelda. Ükskõik, millises märgisüsteemis ja milliste signaalide abil. Peamine on kontakt. Vana mõistujutt sellest, kuidas pime, kurt ja tumm elevanti katsuvad, saab selles filmis tõeks. Elujõud, mis sellest fanaatilisest daamist kiirgab, võtab sõnatuks. Vaadates neid uskumatuid eneseületusi, on filmi teraapiline mõju tajutav – kui enne seda leidsid ikka õigustuse virisemiseks, siis pärast hakkab juba mõttest millegi üle kurta kole piinlik.

Suhtlemise keerukusest inimühiskonna vähimas rakukeses kõneleb ka Viktor Kossakovski “Belovid”, mustvalge portreepilt kahest totaalselt erinevast inimtüübist, kes elavad saatuse tahtel ühe katuse all ja on üksteisele hädavajalikud. Elusügisesse jõudnud vend ja õde esindavad kaht äärmust – mees on idealist, kes teab, kuidas maailma parandada, kes on palju lugenud ning lakkamatult filosofeerib, kuid kibestumus, et raamatutarkus teda sellest mülkast pole päästnud, sunnib lohutust otsima pudelist ja süüdi on kõiges muidugi õde. Too on ratsionaalne, tööd rügav, kahe jalaga maas ja pigem minevikku vaatav ning uute ideede suhtes skeptiline natuur, kaks meest matnud matriarh. Aga mõlemal on suur valutav hing ning veel suurem kirg oma seisukohti viimase hingetõmbeni kaitsta. Pisarate ja ähvardustega kulmineeruvad vaidlused on seda emotsionaalsemad, mida rohkem on klaase tühjaks kummutatud. Taustaks porine igapäevaelu kartulivagude vahel ja lehmalaudas. Poeetiline ja naturalistlik ühekorraga. Nagu elus ikka.

Rõõm on näha teiste teenäitajate seas ka Sulev Keeduse “In Paradisumi” (pildis naistevangla kinnipeetavate igapäev ning helis rullumas lahti legendaarse “inimsööja naise” pihtimus. Lugu, mis tänaseks on vormitud ka ooperiks ning sai äsja Ekspressi kirjastuse poolt raamatuna välja antud. Raamatu toimetaja Tiina Jõgeda on koos Sulev Keedusega ka vaatajatega kohtumas).

Ning mitte vähem klassika pole ka Jaak Kilmi / Andres Maimiku “Isamaa ilu”, kaksikportree Eesti naisest – ühel pool minimissindaja Tiina Jantson ja teisel pool kodutütarde liider Anne Eenpalu.

Vt kava

http://www.kino.ee

/