„Kusagil seljaajus on mul ammu susisenud selline tunne, et eesti novelli võiks kuidagi aidata lugejale lähemale tuua. Sest fakt on, et romaane loetakse meelsamini,“ alustab Armin Kõomägi saatesõna viieteistkümnest loost koosnevale kogumikule „Eesti novell 2018“. Jääb mõistatuseks, miks just seljaajus, mis pole teatavasti kõige teravam pliiats meile looduse poolt kaasa antud karbis, aga olgu peale, „mõtteid“ võib tekkida igas inimese organis. Oluline on siinkohal tulemus, mitte protsess. Kõomäe algatuse idee on „tuua lugejateni põnev ja mitmekülgne valik eelmisel aastal ilmunud novellidest“. Sinna kuuluvad kaks Tuglase novelliauhinnaga pärjatud juttu ning žürii valis veel 10–15 lühijuttu lisaks.

Armin Kõomägi on teatavasti väga rikas inimene ja ka tuntud kirjanik. See on temast väga kena, et ta soovib tegeleda eesti kirjandusega mitte ainult ise luues, vaid ka seda välja andes, mis tõenäoliselt ei ole sugugi kasumlik tegevus. „Eesti novelli“ eessõnas lubab Kõomägi, et samas sarjas ilmuvaid novellikogusid – igal aastal üks – ilmub vähemalt järgmise saja aasta jooksul. Sada aastat ongi väidetavalt see ajavahemik, mille käigus selgub, kas kirjanik on ajalukku läinud või vajub unustusse. Mõnikord võib elama jääda vaid üksainus teos, nagu näiteks tänavu kahesajandat aastapäeva tähistaval Mary Shelley (1757–1851) teosel „Frankenstein ehk moodne Prometheus“, mis sündis privaatse õudusjutuvõistluse käigus Mary, tema armastatu Percy Bysshe Shelley ja George Gordon Byroni vahel.

Kas Armin Kõomägi jõuab eesti kirjanduse ajalukku paremini ise kirjutades või Maecenase jälgedes astudes, seda saab näha umbes saja aasta pärast.

Kõomäe enda, Made Luiga, Maia Tammjärve ning Kajar Pruuli saatesõnad kannavad millegipärast veidi vabandavat pitserit, nagu püütaks meile pakkuda midagi kahtlast, kuid sellele järgnevad jutud tõestavad, et asi pole sugugi nii. Otse vastupidi, kohe alguses oleks võinud rõõmustada selle üle, et on õnnestunud kokku panna nii krambi- ja stambivaba lühijuttude kogumik.

Kõiki novelle ei jõua siinkohal kiita ja iseloomustada, olgu siis tehtud valik kogumiku teisest poolest. Andrus Kivirähki „Vanaisa ja metsavennad“, samuti Jüri Kolgi „Paul“ on mõlemad väga hoogsad ja äraspidised jutud tänapäevast ja lähiminevikust. Meelis Friedenthali meisterlik ja elamuslik novell „Kasuksepp“ võngutab lugeja reaalsusetaju keskaja taeva, maa ning põrgu vahel. Klassikaliselt vaimuka puändiga on Mari-Liis Müürsepa lugu „Elajas“, ja ehkki saatesõnades novelližanri puändilisust kahtluse allagi seati, siis see polegi igaühele jõu- või soovikohane võte. Margit Lõhmuse „Vulva klubi“ on kogumiku kõige formaadivabam lugu, hea flow’ga ja isikupärases keeles esitatud peaaegu vulva dentata-lugu , milles on ka YouTube’i klippide nimede tähtedest ja numbritest koosnevaid abrakadabra-aadresse. Donald Tombergi „Arno, isa, koolimaja ja tunnid“ on „Kevade“ võtmefraasi teemaline lõputu küünlapäev, kus isa hoolitsus poja koolijõudmise pärast on ehe ja soe. Juhan Voolaiu „Lõvi“ on kõnelevast lõvist rääkiv pahupidi pööratud Mowgly lugu. Armin Kõomäe „Goglomov“ on vaimukas lookene ­unisest maakonnalinnast ja meeste ning naiste vahelistest suhetest, Mihkel Mutt küsib „Suure Poobsi vaikimises“: „milleks saada suureks ja kuulsaks, kui sa ei kasuta oma mõjuvõimu selleks, et midagi head korda saata?“ Vastus, Mutile vääriliselt, ei ole see, mida me arvame.

Need ja teised autorid raamatus – Mudlum, Mart Kivastik, Martti Kalda, Lilli Luuk, Janar Ala – tõestavad, et eesti novell on väga nõtke ja jõuline ning nautimisväärne. Natuke pelgasin jõukatsumist kõigi mainitud kirjanike ja kogumiku lõppu paigutatud klassiku Friedebert Tuglase (1886–1971) novelli „Inimesesööjad“ vahel, aga tulemus oli õnnestav. Tuglase kaine ja konstrueeritud sümbolism oli näilisest kiretusest ja formalismist hoolimata hingeminevalt empaatiline, õrn ja meisterlik. Kas Kõomägi jõuab eesti kirjanduse ajalukku paremini ise kirjutades või Maecenase jälgedes astudes, seda saab näha saja aasta pärast.