Igaks juhuks parkis ta auto mitte parklasse, vaid sõitis tootmishoone taha, tagurdades tükikese oma kättevõidetud luksust vanade masuuditsisternide vahele. Kontoriaknad siia ei paistnud. Koosolekute ruum kohe kindlasti mitte. Tuju kippus jälle langema. Koosolek suurima väliskliendiga ei olnud just see, millega kaunist suvepäeva tähistada. Ja siis see autoasi ka veel. Et kui omanik sõidab sellise autoga, siis peaks ju tehasel ikka kuradima vingelt minema. Andke aga suuremat allahindlust... Pasunasse annaks, aga ei saa. Liiga oluline klient ja liiga hea marginaal.

Ta möödus suitsupausi pidavatest töömeestest. Need tõmbusid krampi, tõusid, mõni noogutas. Ta mõtles kas peatuda hetkeks, ajada meestega juttu, patsutada õlale, tunda kaasa hindade tõusu üle, kiruda valitsuse saamatust, teha nägu, et konkurents on tappev, ent lõi siiski mõttes käega. Noogutas vastu ja hõikas üle õla, et keegi võiks ta auto ära pesta. Aega kaks tundi. Mis see bensuliiter üldse maksiski. Sellised asjad ei pakkunud talle ammu enam huvi, nagu ka see, palju auto kütust tarbis.

Sekretär ajas end samuti püsti, silus kortsuma kippuva seeliku sirgeks ja naeratas. Niimoodi naeratas sekretär ainult talle. Ühel päeval lehelugemist teeseldes oli ta mitu tundi lahtisest kabinetiuksest sekretäri uurinud. Tegemist oli küll kena, kuid siiski tõsise, noore naisega, kelle nägu võttis lahkemaid jooni ainult kõrgete ülemuste juuresolekul. Sellise naeratuseni, millega teda vastu võeti, ometi kunagi jõudmata. Omaniku jaoks oli niisiis oma special smile välja töötatud. Mõne lihtsa kontoritöötaja küsimistele ei tõstnud sekretär ekraanilt siniseid silmigi.

Kevadel oli ta andnud haldusjuhile korralduse sekretäri laua koridoripoolne külgpaneel eemaldada.

Teda huvitasid sekretäri jalad. Need olid pikad, sihvakad, sukkadega kaetud, ka säärase palavusega nagu täna, ja alati siivsas asendis. Selline kramplik poos pidi paras pingutus olema, oli ta tookord mõelnud ning tundis millegipärast heameelt. Ka naeratus ei olnud loomulik. Kui naise ette veidi kauemaks seisma jääda, võis märgata kuidas too oma suuümbrust pingutab. Ükskord seisid nad mitu minutit vastakuti, kuni sekretäri suunurk lõpuks tõmblema hakkas ja silmadesse sigines valu. Sel päeval oli ta maksuametilt kopsaka ettekirjutise saanud. Kuidagi oli vaja end maandada.

Ta istus laua taha, tõmbas sekretäri toodud kohvitassi lähemale, oli juba valmis koort paluma ja seejärel minuti pärast pabersalvrätti, kui kiusutuju oota­matult haihtus. Ta astus akna juurde ja vaatas välja. Tegelikult ta ei armastanud kohvi ja jõi seda haruharva kahetsedes iga kord oma tegu. Aga rituaal oli magus. Sekretär küsib, kas kohvi, tema vastab, et jah, palub mõnikord hiljem, kui jook juba jahtunud, lisaks koort ning laseb siis tunnikese pärast puutumata nõud ära koristada.
< br />Vahel õnnestus tal lauale pruun kleepuv jälg tekitada, mille siis sekretär tema nina all lapikesega likvideeris. Hiljem kööginurgast kostuvat nõudepesusolinat kuulates, sulges ta silmad ja kujutas end vuliseva oja kaldal mõnusalt lesimas. Sekretäril oli magister majanduses, temal endal poolelijäänud kesk­eri haridus. See aitas.

Paraadukse ette keeras takso. Kaks tumesinistes ülikondades meest astusid krapsakalt välja, urgitsesid pagasiruumist väikesed, moekad kohvrid, vinnasid läpakakotid üle õla ja läitsid sigaretid.

Nad vestlesid millestki muretult ja rõõmsalt. Üks näitas näpuga tühjale parklakohale, kus võis seista vaid tema auto, seletas midagi ja hakkas naerma. Teine vaatas kella, kustutas sigareti ja mõlemad suundusid sisse. "Sitapead," mõtles ta ja ajas meelega kohvitassi ümber.

Ta istus tagasi laua taha. Päev tõotas tulla palav. Päikesekiired kütsid juba üsna armutult, nii et ta pidi väikesest puldist fassaadikardinate nurka muutma ja kliimaseadme käivitama. Tuba muutus kohe jahedaks ja hämaraks. Uksele ilmus sekretär, et teatada külaliste saabumisest. Ta ei teinud teatest välja, ainult liigutas lusikat suures tumedas loigus keset lauda. Sekretär lahkus ja kui ta lapiga minut hiljem tagasi jõudis, olid loigu mõõtmed mitmekordistunud. Ta tardus oma kohale ja vaatas, kuidas hoolitsetud käekene tumedat veekogu taltsutada üritas. Salamahti nihutas ta mingi dokumendi lähemale, nii et selle ääred tumekollaseks värvusid. Sekretär märkas seda ning tõstis paberi kuiva kohta tagasi. Naeratus tema huulil muutus jälgiks.

Viimaks ta läks. Teda oodati. Vererõhk kasvas iga sammuga. Lahtisest uksest paistis, kuidas külalised tegevjuhtkonnaga vestlesid. Näod olid muretud ja asjalikud, ülikonnad heast materjalist, lipsud üsna moodsad. Ta nööpis oma lillelisel pluusil veel ühe nööbi lahti ja astus ruumi, taludes kõigi pilke endal. Oli ta staar? Miks nad teda kõik niiviisi vaatasid? Alati. Ka juhtkond, mitte ainult võõrad. Külalised trügisid lähemale, et pista tema pihku oma külmad käed. Suud käisid mõlemil vahetpidamata, small talk oli nende leivanumber, nagu ka kõik muu siin elus. Pöörasid tähelepanu tühjale parklakohale ja pärisid õlale patsutades, kas Lam­borghini ei läinud hommikul käima. Ta punastas ja vastas, et tuli trammiga. Korraks kõik vaikisid. Ning purskasid siis väga järsku hüsteeriliselt naerma. See kestis tükk aega. Ka juhtkond naeris, küll välismaalastest veidi tagasihoidlikumalt, kontrollides närviliste pilkudega silmanurgast tema reaktsioone. Lõpuks rahuneti, kõik istusid, mobiilid lülitati vaikseks, ja võeti välja märkmikud. Ta tundis kuidas vererõhk veelgi tõuseb. Sees käis ringi. Keegi tegi sissejuhatuse, üritades varjata probleeme pehme retoorilise sõnastusega. Külalised klõpsutasid närviliselt pastakatega, heites talle kordamööda uurivaid pilke.

Tegevjuhtkond vahetas tuimalt slaide, kommenteerides olukorra tõsidust varem kokkulepitud viisil.

Äkki hakkas tal pilt hägustuma. Pea käis ringi. Ta surus kätega lauale, ajas end püsti ja vaarus sõnagi lausumata ruumist välja, kõigi üllatunud pilgud selga kraapimas. Ta läks vetsu, tõstis prill-laua ja seisis ühtki kehakatet puutumata poti ees. Ajas jalad veidi harki, puuris pilgu seinal rippuvale sildile. "Kui oled lõpetanud, siis vaata, et sinu järel WC korda jääks," seisis seal. Seda seal kõrgkoolis siis õpetataksegi, mõtles ta sekretäri peale. Siis ahmis ta mõned korrad õhku ja hakkas oksele. Tegi seda püsti seistes, sirge seljaga, surus veel käed ka sügavale tasku. Kollakas kleepuv aine purskas väikeste vahedega, kord suust, kord ninast, siis mõlemast korraga. Seda lendas igale poole, maha, seintele, potti, osa voolas mööda lõuga särgiesisele. Viimased öögatused suunas ta peeglile ja kraanikaussi. Jättis kõik nii nagu oli ning lonkis oma kabinetti. Istus, haaras laualt mingi dokumendi ja pühkis sellega nägu. Ta katsus rahuneda, paludes endale tassikese kohvi. Koore ja suhkru küsis veidi hiljem juurde. Segas kaua ja mõtlikult, ootas kuni jook jahtub ja valas seejärel endale pähe.

Õhtul tellis ta endale kaks tüdrukut, võttis kaatri ja põrutas merele.