Enamik professionaale nõustub täna, et turg on stabiliseerunud buumieelsele, 2002. aasta tasemele.


läinud aastal toimunud palavikuga võrreldes, kus peaust ummistasid järjekorrad ning sisse pakiti kõik, mis ostmist kannatas, oli seekord väga rahulik.


Kerin peas mälupilte 2007. aastal toimunud lausostupalavikust, kus mul eksponeeriva galerii töörühmas oli võimalik kogeda boksi “tühjaks ostmist”. Ostukorvi kadusid võrdse kiirusega nii  Lawrence Weineri tekstiga viskiklaaside komplektid, rohuroheliste noormaalijate pildid kui Fia Backströmi Picassolt “laenatud” rahutuvidega tapeedirullid. Näljase kirega ostsid nüüdiskunsti kokku noorpankurid ja fondiomanikud. Oh aegu, ütleks selle peale praegu – nagu heietaks mingist kümnenditagusest “glory days” rubriiki kuuluvast ajast.


Irooniline küll, aga aastataguse ostubuumi käigus vahetas omanikku ka mess ise. Armory püsib abikaasadest galeriitiimi Colin de Landi ja Pat ­Hearni vaimsel pärandil, kes alustasid 1994. aastal Gramercy hotelli numbritubades rahvusvahelise kunstimessi korraldamisega. Legendaarne de Land, kelle karjääri avaakordiks oli naabrile kuuluva Warholi müük tolle narkoharjumuse rahastamiseks, kandis vahel veoautojuhi nokatsit kirjaga “Ära tüüta mind, kui sa osta ei taha”. Boheemliku organiseerimisega magamistubades diilimisest on kahjuks või õnneks saanud ülelinnalise tarbimisvaatemängu mõõtu üritusturundus.


Tundub, et uue omaniku, sobiva nimega firma Merchandise Mart Properties Inc. ambitsioonid ei peatu sellega. Tulevikus soovitakse kaasata kõik New Yorgi galeriid, muuseumid, restoranid ja hotellid üheks megaprojektiks. Rääkimata siis väiksemate minimesside korraldamisest Armoryga samal ajal. Samadele omanikele kuuluv noormess Volta, mis näitab kõige uuemat kunsti, on ennast lühikese ajaga juba tõestanud. 2009 olid satelliitmesside nimekirjas veel Scope, Bridge, Pulse ja Pool. Nagu sellest veel küllalt poleks, püüab enamik galeriisid just nendele päevadele oma avamisi ja üritusi sättida. See tähendab põhimõtteliselt  mitmekümnekordses kihis programmi viie päeva jooksul. Täpsed valikud ja kiire orienteerumine koos madalate kingade ja priske taksoeelarvega peaksid aitama seda maratoni läbida. Suhtlemispohmakast pole veel keegi pääsenud. Kirjust valikust leidsin ka kaks osalevat eesti kunstnikku. ­Marko ­Mäetamm Londoni galerii Nettie Horn ekspositsioonis Pulse’i messil ning Jaanika Peerna Broadthinkingi-nimelise kuraatoriprojekti raames Bridge’i messil.


Kõikidele negatiivsetele ennustustele vaatamata olid müüginumbrid seekord oodatust paremad.


Messi edukuse rusikareegliks galerii jaoks on kulude tagasiteenimine esimese päeva jooksul. Sellisest tulemusest teatasid tänavu 25 galeriid 200st.


Kuigi rõhk oli hinna poolest n-ö taskukohasemal, väikseformaadilisel kunstil, trügisid miljoni dollari kanti nii Anish Kapoori, Louise Bourgeois’ kui Ghana kunstniku El Anatsui skulptuuride müügihinnad.


Suurele osale publikust jäävad need hinnad müstilisteks numbriteks teiselt planeedilt. Tädid Armory – Volta messide vahel ringlevas bussis igal juh ul vingusid häälekalt ka 40dollarise kahe-messi-pääsme hinna üle. Siiski tuleb tunnistada – eksklusiivsuse, hinnaralli ja VIPikultuse osas tuli Armory seekord stratosfäärist allapoole, rõhutades märksõnadena üha uuesti kättesaadavust ja antieksklusiivsust.