20.03.2009, 00:00
Armory läheb edasi
Kunst müüb USAs siiski suhteliselt hästi. Karin Laansoo aruanne äsjalõppenud New Yorgi kunstimessist.
New Yorgi suurim kunstimess Armory tuli ka see aasta, vaatamata üha
trööstitumaks muutuvale majandusolukorrale. Kui veel aasta tagasi
tundus, et kunstiturg vaat et eirab majandusseadusi – messi
suurepärased müügitulemused tehti vaid kümme
päeva pärast Bear Sternsi investeerimispanga kukkumist –,
siis nüüd on meeleolu tõsisem.
Enamik
professionaale nõustub täna, et turg on stabiliseerunud
buumieelsele, 2002. aasta tasemele.
läinud aastal
toimunud palavikuga võrreldes, kus peaust ummistasid järjekorrad
ning sisse pakiti kõik, mis ostmist kannatas, oli seekord väga
rahulik.
Kerin peas mälupilte 2007. aastal toimunud
lausostupalavikust, kus mul eksponeeriva galerii töörühmas oli
võimalik kogeda boksi “tühjaks ostmist”. Ostukorvi
kadusid võrdse kiirusega nii Lawrence Weineri tekstiga
viskiklaaside komplektid, rohuroheliste noormaalijate pildid kui Fia
Backströmi Picassolt “laenatud” rahutuvidega tapeedirullid.
Näljase kirega ostsid nüüdiskunsti kokku noorpankurid ja
fondiomanikud. Oh aegu, ütleks selle peale praegu – nagu heietaks
mingist kümnenditagusest “glory days” rubriiki kuuluvast
ajast.
Irooniline küll, aga aastataguse ostubuumi
käigus vahetas omanikku ka mess ise. Armory püsib abikaasadest
galeriitiimi Colin de Landi ja Pat Hearni vaimsel pärandil, kes
alustasid 1994. aastal Gramercy hotelli numbritubades rahvusvahelise
kunstimessi korraldamisega. Legendaarne de Land, kelle karjääri
avaakordiks oli naabrile kuuluva Warholi müük tolle narkoharjumuse
rahastamiseks, kandis vahel veoautojuhi nokatsit kirjaga “Ära
tüüta mind, kui sa osta ei taha”. Boheemliku organiseerimisega
magamistubades diilimisest on kahjuks või õnneks saanud
ülelinnalise tarbimisvaatemängu mõõtu
üritusturundus.
Tundub, et uue omaniku, sobiva nimega firma
Merchandise Mart Properties Inc. ambitsioonid ei peatu sellega. Tulevikus
soovitakse kaasata kõik New Yorgi galeriid, muuseumid, restoranid ja
hotellid üheks megaprojektiks. Rääkimata siis väiksemate
minimesside korraldamisest Armoryga samal ajal. Samadele omanikele kuuluv
noormess Volta, mis näitab kõige uuemat kunsti, on ennast
lühikese ajaga juba tõestanud. 2009 olid satelliitmesside
nimekirjas veel Scope, Bridge, Pulse ja Pool. Nagu sellest veel küllalt
poleks, püüab enamik galeriisid just nendele päevadele oma
avamisi ja üritusi sättida. See tähendab
põhimõtteliselt mitmekümnekordses kihis programmi viie
päeva jooksul. Täpsed valikud ja kiire orienteerumine koos madalate
kingade ja priske taksoeelarvega peaksid aitama seda maratoni läbida.
Suhtlemispohmakast pole veel keegi pääsenud. Kirjust valikust leidsin
ka kaks osalevat eesti kunstnikku. Marko Mäetamm Londoni galerii
Nettie Horn ekspositsioonis Pulse’i messil ning Jaanika Peerna
Broadthinkingi-nimelise kuraatoriprojekti raames Bridge’i messil.
Kõikidele negatiivsetele ennustustele vaatamata olid
müüginumbrid seekord oodatust paremad.
Messi edukuse
rusikareegliks galerii jaoks on kulude tagasiteenimine esimese päeva
jooksul. Sellisest tulemusest teatasid tänavu 25 galeriid 200st.
Kuigi rõhk oli hinna poolest n-ö taskukohasemal,
väikseformaadilisel kunstil, trügisid miljoni dollari kanti nii Anish
Kapoori, Louise Bourgeois’ kui Ghana kunstniku El Anatsui skulptuuride
müügihinnad.
Suurele osale publikust jäävad
need hinnad müstilisteks numbriteks teiselt planeedilt. Tädid Armory
– Volta messide vahel ringlevas bussis igal juh
ul vingusid häälekalt ka 40dollarise kahe-messi-pääsme
hinna üle. Siiski tuleb tunnistada – eksklusiivsuse, hinnaralli ja
VIPikultuse osas tuli Armory seekord stratosfäärist allapoole,
rõhutades märksõnadena üha uuesti kättesaadavust
ja antieksklusiivsust.