“Härra Fox” on kiirelt lugemise raamat – õhuke, ja nii paljude sündmuste, stiili- ja süžeepööretega, et aeglaselt lugedes võib kergelt järje kaotada. Nii jõuab lugeja teose ühes lõigus kitsukesse Gabriel García Márquezi stiilis muldonni, kuhu peale peategelase peab ära mahtuma veel trobikond tüütuid esivanemate vaime, siis jälle oleme haaratud tammsaarelikust peredraamast, peatüki lõpus aga rändame juba külma sõja aegsel sõjatandril Lähis-Idas. Kuna peategelane on kirjanik, siis on lugusid palju. Siiski läbivad neid lugusid suured küsimused armastusest ja domineerimisest. Enamasti võidab ikkagi mees ja naisel lõigatakse pea maha, ükskõik milline roll tal loos ei oleks. Armumänge mängivad eeskätt härra Fox, abikaasa Daphne Fox – ning Mary Foxe, kirjaniku väljamõeldud muusa, kelle puhul tundub, et ehk on just sel väljamõeldisel abielupaari elus ja härra Foxi loomingus kõige olulisem osa.

Krimkades juhtub kõiksugu hirmsaid lugusid. Kui tihti aga juhtub, et meid endid ähvardab mõni salakaval mõrvar või varitseb põõsastikus põlevate silmadega Baskerville’ide koer? Meie igapäevased hirmud kuuluvad sageli rohkem fantaasia- kui reaalmaailma ja just sellesse põnevasse muinasjutumaailma Oyeyemi meid oma sürrealistlike lugudega seiklema viibki.