Teatrisisene legend sellest, kuidas Arno osatäitja
Takuya Sumitomo möödunud aasta sügisel Eestisse
jõudis, on seotud hittmuusikaliga “Leiutajateküla
Lotte”. Nimelt on Andrus Kivirähu tekstis tegelane, mesilane
Susumu, kes kuivama riputatud raamatu vahelt öösel turtsudes
välja kukub ja hiljem Lottele ja tema sõpradele juudot
õpetama hakkab. Takuya oligi see mesilane. Tegelikult jäi Takuya
Vanemuise balletijuhile Mare Tommingale silma Belgias, Antverpeni Kuninglikus
Balletikoolis, ja läinud aasta septembris saigi Vanemuisest tema esimene
koduteater.
Mina, kes ma häda pärast padespannil ja
pas de deux’l ikka vahet teen ja klassikalist balletti kaasaegsest
jämedalt pöiasirutuse ning sirutamata jätmise järgi
eristada üritan, ei ole teps mitte õige inimene hindama, kas
praegune trupp on kogu Vanemuise tantsuajaloo parim või mitte, aga
korüfeede jutud on nii mahlaseid metafoore ja tundepuhanguid täis, et
hakka või uskuma. Seda enam, et isegi moodsamast moodsama tantsu nimed,
nagu Saša Pepeljajev ja Oksana Titova, on julgenud vanemuislastega
viimastel aastatel kätt proovida.
Kõnealune
Ruslan Stepanovi lavaversioon Lutsu “Kevadest” (paljukiidetud
originaalmuusika Ardo Ran Varreselt) pole sugugi mitte esimene kord, kui Toots
on Teelet varvaskingades tantsule rebinud. Esimest korda nähti seda aastal
1967 – Ülo Vinteri ja Ida Urbeli koostöös. Äsja
ilmunud raamatust “Vanemuise ballett 70” saab selle kohta lugeda
järgmist:
“Tahaks nimetada kahte olulist
õnnestumist üldise kooliõhkkonna loomisel.
Kõigepealt: lavastuses on koomika ja lüürika üsna parajas
proportsioonis hoitud – erinevalt sõnalavastuste Tootsi-lugudes,
kus naljategemine tihtipeale liialt võimust võtab. Ja teiseks:
balleti-“Kevades” tundub meile, et näeme laval tõesti
lapsi, mitte lapsi mängivaid täiskasvanuid.” Nii arvas Lea
Tormis Sirbis ja Vasaras samal aastal.
2009. aastal kirjutas
Kristiina Garancis Postimehes: “Raske on leida teist seesugust
hübriidi, kus füüsiline ja auditiivne tekst nii teineteist
armastaksid ja toetaksid, eksisteerides samaaegselt eraldi ja sulades vajadusel
sulnilt kokku. Koreograafi ja helilooja koostöö oli igas hetkes sees.
Ruslan Stepanovi kui koreograafi stiil on teravalt, veidi brutaalseltki
modernne. Just selline släng tantsus, mida noor balletitrupp
mõistab ja orgaaniliselt kasutab. See sobib neile, nende
pöidadesse, poosidesse ning hüpetesse.”
Takuya,
kellega kohtun pühapäeval Vanemuise teatri kohvikus enne
“Onegini” etendust, meenutab, et vaatamata sellele, et
“Kevade” prooviperiood oli pikk ja võttis ikka
tõsiselt võhmale ning väike hirm näris ka hinges, et
kuidas Eesti publik lõpuks tema ehk jaapanlasest Arno vastu
võtab, osutusid hirmud üleliigseks. Esietendusel pääses
noorte pauer täielikult valla ning arvustustes pole kiitusega
koonerdatud.
Kuidas Arno rolli kujundamine käis?
Leidsid sa endast midagi sarnast, mille peale Arno kuju luua?
Jah, endast ikka ka. Arno
on romantiline, tundlik poiss, noor õpilane, selline unistaja
tüüp. Ja Ruslan (lavastaja – aut.) tõi mulle
“Kevade” DVD ka vaadata, kuigi see oli ju eesti keeles, nii et ega
ma ei saanud esialgu suurt midagi aru. Aga Ruslan ikka rääkis asju
lahti ja praegu ma arvan, et ma saan aru küll, mis värk seal
“Kevades” käib. Aga see on mu esimene peaosa ja eks ma
pabistasin kõvasti, et kas publik ikka võtab jaapanlase Arno
rollis vastu.
Muretsemiseks pole põhjust, seni on
arvustused olnud küll positiivsed ja tõstnudki just seda
multikultuursuse poolt esile. Ma tõlgin sulle hiljem mõned
lõigud ja saadan.
See oleks tore. Me oleme ju
küll publikuga ühes ruumis ja meid ei lahuta palju maad ja meie vahel
tekib kahtlemata side, aga ma ei saa ikkagi päriselt teada, mida publik
arvab või mõtleb, ma ei saa seda küsima minna. Saada mulle
palun leht ka, kui lugu ilmub!
Loomulikult. Aga kuidas
sa balleti juurde sattusid? Harilikult ju nii väike laps ise ei oska
tahta, et emme-emme, vii mind palun balletikooli!
Kui ma
olin väike, siis ma ei saanud oma isaga kõige paremini läbi ja
ma hoidsin rohkem ema poole, ja kuna ema oli balletikoolis õpetaja, siis
olin varsti fakti ees, et balletikoolis niisama kaasas ei
käida, vaid seal tuleb hakata tantsima. Ja ega mulle alguses see
kõik (tõstab käe sirgelt kõrva juurde,
demonstreerimaks jubedaid väänamisi ja painutusi ja pingutusi, mida
väike laps peab balletikoolis taluma – aut.) üldse ei
meeldinud, ma suisa vihkasin seda. Aga praegu ei armasta ma midagi muud
nii palju kui balletti.
Ja praegu on mõlemad vanemad
sinu üle uhked?
Jah, muidugi!
Aga
kui sa ei oleks balletti õppima hakanud, milles sa enda arvates veel
tugev oleksid?
Eh, ma pole selle peale kunagi
mõelnud! Ilmselt tegeleksin ma spordiga, näiteks mängiksin
korvpalli või jalgpalli... Mulle sport istub. Ma joonistan ka natuke,
aga... pigem ikka sport.
Mis sind tantsimise juures
kõige rohkem vaimustab? Kõrvalseisjale ei paista profitantsija ja
profisportlase treeningute vahel väga suurt vahet olevat...
Jah, ma ei eitagi, et see on raske ala ja see võib
väljapoole paistagi sporditegemisena, aga meie ei mõtle balletist
kunagi nagu spordist. Me ikka teeme kunsti. Klassis on muidugi lõputu
kordamine ja lihvimine ja rutiin, aga laval üritan ma saada selle
õige tunde sisse, et see, mis ma teen, on iga kord unikaalne.
Siiski, ma ei saa võrdlustest tippspordiga nii lihtsalt
lahti – on ju ka balletitantsija karjäär üsna
lühike ja pidevalt ohus. Kas sa mõtled sellest, mida
pärast tantsijakarjääri lõpetamist tegema
hakkad?
Muidugi, sellest mõtlen ma kogu aeg. Ma
üritan traumasid ennetada, enda keha eest hästi hoolitsedes.
Jälgin oma füüsilist vormi, masseerin end peaaegu iga päev.
Aga jah, ma olen mõelnud küll, et kui ma saan mingi väga
suure trauma, siis ma panen punkti. Praegu ma olen 19aastane, see on väga
hea iga, ma saan sooritada keerulisi hüppeid, anda endast parima.
Aga kas sul on silme ees mõni teater
või trupp, kuhu sa tahaksid kuuluda?
Ei
ole. Ma tahan lihtsalt tantsida. Mind ei huvita väga, kus ja mida. Aga
modernsem suund balletis meeldib mulle rohkem. See on natuke lihtsam ka. Kuigi
nõuab ka väga palju tööd. Aga see on põnevam.
Kuidas tantsijad üldse teistess
e teatritesse satuvad – kas produtsendid käivad neid koduteatris
vaatamas ja kutsuvad üle jooksma?
Ei, sa pead
ikka ise aktiivne olema. Uurid, millal neil on mõne uue lavastuse
katsed, sebid ennast katsetele, siis see lavastaja vaatab sind erinevaid
ülesandeid tegemas ja kui hästi läheb, siis valib välja.
Aga kui ei vali, siis oled tühja sõitnud.
Kas
lisaks massaažile ja hullule trennile on balletitantsijatel ka mingi
spetsdieet? Ühes Vanemuise juubeliloos näiteks meenutati
möödunud sajandi alguse varvastantsijate jõudieeti, mis
koosnes seamaksast ja sibulast...
Eh, ma ei tea,
võib-olla tüdrukud jälgivad rohkem seda, mida nad
söövad, aga mehed minu teada küll mitte. Mehe keha lihtsalt
kulutab kalorid kiiremini ära. See läheb maha.
Nii et McDonald’si burgerid ja õlleõhtud ei ole keelatud?
Ma ei saaks ilma nendeta elada, ma armastan õlut ja
burgereid! Aga kui aus olla, siis ma peaksin kaalu jälgima hakkama
küll, eile just vanematele ütlesin, et ma vist hakkan dieeti pidama,
kõhu peal on juba pekki näha... (Nii kondise mehe suust on
seda juttu ikka päris naljakas kuulata.)
Kui kauaks sa
Eestisse jääd?
Kaheks aastaks esialgu.
Mille järele sa Eestis olles kõige rohkem
puudust tunned?
...Jaapani toidu järele.
Päriselt ka. No ma käisin korra Taskus (see uus kõle
kaubanduskeskus – aut.) sushit söömas, aga see on siin nii
kallis ja ega ta ikka väga hea ei ole...
No aga sushit
saab ju ise ka teha?
Sushit on pealtnäha lihtne teha,
aga tegelikult on see väga keeruline. Seda
(näitab spetsliigutust, kuidas kahe sõrmega teise käe
peopesas perfektseid riisipätsikesi vormitakse) peab ikka aastaid
õppima. (Kui seda räägib inimene, kes on 15 aastat oma elust
balletti õppinud, siis ma usun – aut.).
Kas
Eestisse tulek oli ka mingil määral kultuurišokk?
Ei, imelikul kombel üldse mitte. Väga kergelt
läks. Ja ega ma isegi ei teadnud, kus Eesti asub! Talv on siin väga
pikk. Lund on kõvasti rohkem. Esialgu ma mõtlesin küll,
et ma külmun lava peal ära, aga samas õues mulle meeldib
väga see valge lumine vaade. Jaapanis sajab lund võib-olla
ühe korra talve jooksul.
Eks see tegi ka lihtsamaks
kodunemise, et trupis ootasid sind juba kaks Jaapani tüdrukut?
Seda küll, aga ega me nüüd igal
õhtul kokku ei saa. Selle ajal jooksul me oleme ainult ühe jaapani
õhtu teinud – valmistasime seda lihtsamat sushit, norilehe sisse
keeratavat, ja lobisesime jaapani keeles, see oli mõnus.
Mis sind konkreetselt kõige enam tantsus inspireerib, on
need pigem liigutused, mõte või hoopis muusika?
Muusika kahtlemata, see kohe... tõstab. Muusika on
väga-väga abiks. See teeb mu rõõmsaks. Muusikat peab
respekteerima. On mõned tantsijad, kes seda ei tee, nad ei jälgi
muusikat. Mulle nii ei sobi. Lavale minnes üritan ma iga kord ikka leida
mingi uue tunde, isegi kui liigutused ise on samad õhtust
õhtusse, see tunne sees peab olema uus. Ja selle tunde aitab
saada muusika. Teistmoodi ei saa, publik saaks kohe aru, et see on jama,
mida ma teen.
Vanemuise balletitrupi hetkeseisu võiks võrrelda klassikalise kaaluga. Mõlemad kaalukausid on täiesti tasakaalus ja ei pea kartma tugevat tuuleõhku ega jõukeskme paigast liikumist. Kvaliteet ja kvantiteet on võrdselt head. Trupp on noor, muu maailmaga sarnaselt multikultuuriline, valdab hästi keha ja tantsustiilide paljusust.
Vanemuine peaks olema uhke, sest ainult väga headel teatritel on korraga võimalik repertuaaris hoida nii legendaarseid klassikapärle kui kaasaegse tantsukeelega lavastusi. Nii eksisteerivad kõrvuti Stanislav Fe?o “Giselle”, Pär Isbergi suurejooneline “Pähklipureja” ja Oksana Titova “Peeter Paan” ning Ruslan Stepanovi “Kevade”. Kõik suure teatri eeldused on siin väikses Eesti ülikoolilinnas luksuslikult esindatud ja täidetud – õhtust õhtusse saab nautida võimekat tantsutruppi, mis esitab fantaasiarohket keerulist koreograafiat, täites värske energiaga suure lava.
Kristiina Garancis, tantsukriitik
Tulekul:
Juubeliaasta kavas kirendavad peale “Kevade” veel ka 15. mail esietenduv kontsertlavastus “Queen – The Doors of Time”. Vanemuise suure maja laval on Broadway tähe Tony Vincenti ja kohalike tähekeste Rolf Roosalu ja Tanja Mihhailova kõrval oluline roll ka balletitrupil. Lavastuse koreograaf, kostüümi- ja dekoratsioonikunstnik on Mare Tommingas isiklikult. Tartu lauluväljakul tuleb 22. augustil suur rahvusvaheline balletigala, mis annab läbilõike balleti käekäigust seitsme aastakümne jooksul. 15. novembriks on aga Sadamateatrisse plaanitud Janek Savolaineni 3D-tantsulavastus “Vanamees ja meri”.
Mare Tommingas, kuidas noorte tantsijate leidmine ja avastamine käib?
;Ei mul ei ole aega talente mööda maailma otsimas käia, lihtsalt on;aastatega välja kujunenud tihedamad suhted kahe balletikooliga –;Birminghamis ja Antverpenis –, kes on ilmselt samuti huvitatud oma;lõpetajatele töö leidmisest ja saadavad noori meile katsetele – nii nad;meile jõuavad. Ja kõige olulisem on balletimaailma üsnagi kitsas ringis;ikka suust suhu leviv informatsioon – tantsijad, kes on siin olnud,;räägivad oma sõpradele, et oli tore ja vahva ja repertuaar pakkus huvi;ja nii tulevad need noored end ka ise pakkuma.
Kas on paljurahvuselise trupi puhul ka midagi, mis komplitseerib (koos)tööd, ikkagi erinevad temperamendid ja...
Ei-ei, temperament kui niisugune avaldub ehk rolli lahtimõtestamisel,;aga kõik muu on balletis allutatud distsipliinile. Meie keel on;tantsukeel ja me kõik oleme saanud ühtmoodi professionaalse hariduse;ning selle pinnalt ei saa tekkida ühtki probleemi. Suhtluskeel on;muidugi inglise keel ja kui vahepeal visatakse nalja jaapani keeles,;ongi toredam.