30.01.2009, 00:00
Arthur Russell “Love is Overtaking Me”
Avangardisti privaatsalvestused.
Arthur Russell
“Love is Overtaking Me”
(Audika)
Kuskil viis aastat tagasi alanud Arthur Russelli (1952–1992)
avastamise maania tundus esmapilgul olevat tüüpiline popkultuuri
ilming – tänane ahhetus paneb homme haigutama.
Kummalisel kombel on selle New Yorgi varalahkunud tšellistiga, kes
juba oma eluajal vähe mõistmist tekitas, teisiti läinud.
Kogumik kogumiku kaupa, re-issue’d, cover’id ja antoloogiad,
tagatipuks läinud aastal ilmavalgust näinud ning indie-festivalidel
auhindu kogunud võrratu biograafiline dokumentaal “Wild
Combination”. Pole üldsegi paha.
Ja siis, kui tundus, et
oled Arthuri fännina kõik ta haruldased ja haruldasemad plaadid
avastanud, ta endale lähedaseks teinud, üllitub “Love Is
Overtaking Me”. Killuke loojast, mida olen aimanud eksisteerinud, kuid
pole selles kunagi kindel olnud. Kadunud lindid muusiku salvestustest, mis ei
kõlanud kunagi mitte kellelegi teisele kui kamina ees lamavale
boyfriend’ile. Endassetõmbunud ja tundlik, intiimne ja isiklik.
Mis peaks välistama igasuguse klassifitseerimise à la folk, kuid
kuidagi muud moodi seda akustilist demoplaati kirjeldada ei oskakski.
Lapsepõlv Iowa kolkalinnas, teismeliseaastad San Francisco hipidega ja
suurekssaamine NYC avangardmaailmas – kõik on plaadil. Kui muusika
oleks kirjalikult väljendatav, oleks see Arthur Russelli päevaraamat.
10