“Love is Over­taking Me”

(Audika)


Kuskil viis aastat tagasi alanud ­Arthur Russelli (1952–1992) avastamise maania tundus esmapilgul olevat tüüpiline popkultuuri ilming – tänane ahhetus paneb homme haigutama.


Kummalisel kombel on selle New Yorgi varalahkunud tšellistiga, kes juba oma eluajal vähe mõistmist tekitas, teisiti läinud. Kogumik kogumiku kaupa, re-issue’d, cover’id ja antoloogiad, tagatipuks läinud aastal ilmavalgust näinud ning indie-festivalidel auhindu kogunud võrratu biograafiline dokumentaal “Wild Combination”. Pole üldsegi paha.


Ja siis, kui tundus, et oled Arthuri fännina kõik ta haruldased ja haruldasemad plaadid avastanud, ta endale lähedaseks teinud, üllitub “Love Is Overtaking Me”. Killuke loojast, mida olen aimanud eksisteerinud, kuid pole selles kunagi kindel olnud. Kadunud lindid muusiku salvestustest, mis ei kõlanud kunagi mitte kellelegi teisele kui kamina ees lamavale boyfriend’ile. Endassetõmbunud ja tundlik, intiimne ja isiklik. Mis peaks välistama igasuguse klassifitseerimise à la folk, kuid kuidagi muud moodi seda akustilist demoplaati kirjeldada ei oskakski. Lapsepõlv Iowa kolkalinnas, teismeliseaastad San Francisco hipidega ja suurekssaamine NYC avangardmaailmas – kõik on plaadil. Kui muusika oleks kirjalikult väljendatav, oleks see Arthur Russelli päevaraamat.
10