Palju kummalisemat nähtust kujutavad endast tekstid, mis ongi kirjutatud pseudokirjas, mis näeb välja nagu kiri, kuid ei tähenda midagi. Millega on tegu? Kas ornamendi või filosoofilise mänguga?

Itaalia kunstnik Luigi Serafini on loonud teose „Codex Seraphinianus“: see on üht väljamõeldud ja väga erilist maailma kujutav rikkalikult illustreeritud entsüklopeedia. Teosest vaatavad vastu toolikujulised taimed, poolhobused-pooltõugud, armastajapaarid, kes sulavad kahest inimesest üheks krokodilliks ning palju muud ebatavalist. Joonistused on täpsed ja neid saadavad tekstid. Kuid tekstide kiri ja keel ei allu mitte ühelegi dešifreerimiskatsele. Nüüdseks on teada ka põhjus: möödunud aastal teatas autor, et kirjutus ongi tähenduseta.

Asemantilist kirja on kasutanud ka üks Eesti kunstnik. Nimelt on Maara Vint andnud vaid paaris eksemplaris välja teose, mille pealkirja ei ole võimalik välja öelda, sest tegu on keerulise graafilise krüptogrammi või  pigem selle imitatsiooniga. Teos koosneb pagineerimata lahtistest lehtedest, millest igaühel paar rida n-ö inglite kirja ja erinev lillekujutis. Inglite kiri, mida autor kasutab, on iseenesest ajalooline: ajal, mil Euroopa salateadus hakkas saama tänu ristisõdadele mõjutusi araabia maadest, tekkisid visuaalselt araabia kirjale sarnanevad alkeemilised märgid. Teine mõjutus tuli egiptuse jumalikuks peetud hieroglüüfidest. Laiemalt tuntuks muutusid inglite kirja taolised mõistatused 16.-17. sajandil.  Nii on Athanasius Kircheri teostes tabeleid, kus heebrea, süüria, ladina ja kreeka tähestikud tuletatakse jumalikust inglite kirjast.