Juhan Ulfsak (Mark Raidpere)
13. novembril esietendub Von Krahli teatris Juhan Ulfsaki lavastajadebüüt. Spetsiaalselt Von Krahl 2.0 ehk Viljandi Kultuuriakadeemia noorte näitlejatudengite diplomilavastuseks on remiksitud ühe teise von'i, Lars von Trieri "Idioodid". Juhan, Trieri „Idioodid” linastus 1998. aastal, see kritiseeris unikaalsel moel heaoluühiskonna poolt kehtestatud normaalsuse dogmasid. Mida remiksitud „Idioodid” postmasu ajastus torgivad? "Idioodid" sai algmaterjaliks valitud just spetsiaalselt silmas pidades seda kursust ja neid noori inimesi. Vaevalt, et ma oma omaealistega oleks seda torkima hakanud. Minu jaoks oli see film omal ajal – ja ma julgen arvata, et ka paljude minu sõprade jaoks, väga tähenduslik. Alustasime tollal, kui see film välja tuli mitmete ettevõtmistega kunstipõllul, mida tolleaegses kontekstis käsitleti kui provokatsiooni või "ebanormaalsust". Nüüdseks on palju muutunud ja mitmed ebanormaalsused sujuvalt mainstreamiks saanud. See film paljastas minu, naiivse radikaali jaoks mitmed kunsti ja elu vahelised paradoksid ja pani mõtlema enda ja teiste tegelike motiivide üle. Meie, ülekolmekümneviiesed avangardistid oleme oma küsimusi juba õhku loopinud küll ja ehk mõnele üksikule ka vastuse leidnud, aga mida ütleb see film tänastele noortele teatraalidele? See huvitas mind väga. Suurem osa neist ei olnud filmi näinudki! Nüüd nad muidugi vaatasid, Von Trieri teisi filme ka, aga mina ei tulnud neile ütlema, mida see kõik peab tähendama, vaid üritasin need valusad küsimused reljeefselt nende ette laotada ning olen püüdnud neid õpetada, kuidas materjal enda omaks teha. See tähendab tegelikult seda, et rääkides laval ükskõik mida, räägid sa tegelikult iseendast. Kui seisad laval oma nime all, alasti, verine nuga käes, siis ehk on sul ka pärast õigus paar sõna teiste inimeste armastuse kohta öelda. Muidu ei ole. Muidu on see lihtsalt moraliseeriv bullshit. Kas on midagi, mida sa oma näitlejatega ei tee, või et mis peaks olema teatris püha? (pikk vaikus) Ma arvan et teatriga on nagu seksiga – kui mõlemad ütlevad jaa, siis vast peaks olema iga ühe vaba valik, mida ta harrastab. Ja publik on andnud ka nõusoleku, kui nad on ostnud pileti? Põhimõtteliselt küll jah. Väga paljud küsimused, mida teatris esitatakse eetika- ja moraaliküsimuste pähe, on tegelikult maitseküsimused. Nagu alastus laval või midagi. Ühele meeldib Rembrandt, teisele Rimbaud, ühele meeldib olla kurguni kinninööbitud, teine ainult ootab võimalust perset välgutada, Mis siin eetikaga pistmist on, puhas esteetiline küsimus. Aga loomulikult on võimalik teatrit teha ka nii, et sul on mingi moraalne väli, religioon näiteks, ja sa tahad teha kunsti, mis nende reeglitega arvestab, sest need osa sinust. Ma ise olen tegelenud rohkem kunstiga, kus ma üritan ka endalt küsida, et mis siis on? Et mis ma siis tunnen? Kas siis, kui ma midagi õudsat teen, miski minu sees ütleb mulle, et see on vale? Kui ma seda tunnen, siis ma seda rohkem ei tee. Aga hetkel on mind igasugune publiku füüsiline kaasamine ära tüüdanud. Las istuvad rahulikult ja vahivad.
Avalehele
6 Kommentaari
Loe veel: