Arvi Siig abikaasa ja ikoonina

Valentina Siia mäletused oma mehest on kultuurilooliselt õpetlik raamat, kuigi täis nõukogude nostalgiat, leiab Wimberg.

“Veel kord” on luuletaja Arvi Siia (1938–1999) venelannast lese Valentina Siia mälestusraamat oma mehest. Originaalis ilmus see 2003. aastal Tallinnas vene keeles, käesolev väljaanne on ­selle tõlge.

Seejuures mitte ainult tõlge, vaid ka eesti lugeja huvisid silmas pidavalt kompaktsemaks ja sisutihedamaks muudetud versioon. Välja on jäetud Siiasse vähepuutuv mõtteheie tänapäeva Eesti ühiskonnast, lisatud on pisifakte ja muudetud luuletuste valikut. Muuhulgas ilmub siin esimest korda pärast omaaegset Sirbis ja Vasaras ilmumist Siia kuulus akrostihhon “Lasteaiatädi”, mille pärast ta Nooruse luuleosakonna toimetaja tööpostilt 1976. aastal lahti lasti. Kõik muudatused on tehtud autoriga kooskõlastatult.

Arvi Siig on kahtlemata suurepärane luuletaja, kelle mahukast ja mitmepalgelisest loomingust teatakse tänapäeval õigustamatult vähe. Enim on ta tuntud oma esmakogude romantilis-noorusliku linnalüürika põhjal, seda suuresti ka tänu Vennaskonna populaarsetele lauludele. Kuid süvenejale pakub Siia looming ohtralt veel palju muud. Samuti ei saa temale mitte kuidagi külge kleepida “punase poeedi” silti. (Huvilisele soovitan lugeda 2007. aastal kirjastuses Pegasus ilmunud Siia mahukat valikkogu “Neoon kangialuste kohal” ja selle järelsõnu Tõnu Trubetskylt ja Rein Veidemannilt, aga ka mu enda Siia-käsitlust Vikerkaare 2008. aasta esmanumbris.) Ehkki oma eluajal oli Siig Nõukogude Liidu avarustes luuletajana väga tuntud ja armastatud. Ja on seda Venemaa kirjanduslikes ringkondades veel praegugi – mida näitas Siia 70. sünniaastapäevale pühendatud mälestusüritus mullu hilissügisel Tallinnas Venemaa kirjanikkonna kõrge delegatsiooni osavõtul. Siig oleks ka Eestis väärt oluliselt kõrgemat koteeringut, kindlasti ei saa 1960.–1970. aastate eesti luulet kirjeldada ilma temata, nagu ka ilma Runneli, Kaplinski ja Viidinguta.

“Veel kord” on kirjutatud väga isiklikult positsioonilt. See ei ole raamat mitte niivõrd kirjanik Arvi Siiast, kuivõrd abikaasa Arvi Siiast. Objektiiviks on autori mina, ja kujutatava perspektiiviks, kujundlikult öeldes, vaade nende kuuenda korruse kodu aknast. Valentina ja Arvi tutvumine, nende kodune elu, sõbrad ja külalised, suvila remont, tütre sündimine, ühised puhkusereisid jne. Isiklikud mälestused, katkendid Siia ja teiste artiklitest, koduste helisalvestiste mahakirjutused. Tekstilõikude vahel on rohkelt teemakohaseid luuletusi, loomulikult leiab raamatust ka fotode albumi. Lõpus on ära toodud lai valik kriitikat Siia teostele Nõukogude Liidu venekeelsetes kirjandus- ja kultuuriajakirjades. Mälestuslik osa on kirjutatud ladusalt, autor on ikkagi (kultuuri)ajakirjanikuna töötanud, ja raamat mõjub oma žanrilisest kirevusest hoolimata ühtsena.

Ühes laulva revolutsiooni järgsest ajast pärinevas koduses lindistuses ütleb Arvi Siig: “Kuidas venelane hindab seda, mis talle meeldib? Emotsionaalselt, temperamentselt, kujundlikult, sütitavalt, epiteete ja metafoore kokku hoidmata. Eestlasele on omane hoopis teine intonatsioon – vaoshoitus, napisõnalisus, kartus üle pingutada, üle kiita.” See kehtib täiel määral ka tema venelannast naise Valentina Siia raamatu kohta. Tegelikult on “Veel kord” peaaegu religioosset mõõtu võttev austusavaldus oma kadunud mehele. Autor ei hoia ennast tagasi abikaasa välimuse, iseloomu ja tegude emotsionaalsel, temperamentsel, kujundlikul ülistamisel igal võimalikul ja võimatul puhul.

Isegi töölt üle õue koju tulevat meest näeb ta kui altarile lähenevat pühakut. See ikooniks kuldamine võib eesti lugejat vahel veidi häirima hakata, aga eks võetagugi seda siis kultuurierinevusena.

Temperamentsusest enam segab kohati lugemist Valentina Siia liialdamine nostalgiaga. Ah, milline oli elu 1960. aastatel! Ei ole praegu enam midagi sellist, kõik on mandunud. Ei ole enam Gagarineid!

Ajakirjanik olla ei tähenda enam midagi ja politseinikud, erinevalt tolle aja miilitsatest, on laisad ja äraostetavad, ning silmi ei värvita Nofretete moodi.

Liigagi tihti võtab see nostalgia lausa sovetliku varjundi. Ah, kui ilusad olid need ajad, mil kogu Nõukogude Liidu rahvaste pere suhtles omavahel sõbralikult, olemata takistatud riikidevahelistest piiridest, ja mil vaikses Krimmi õhtus seisid nagu vend venna ja võrdne võrdse kõrval poeetide ees suvemaja laual Riia palsam ja Vana Tallinn, valgevene pipraviin ja ukraina Gorilka, gruusia Rkatsiteli ja armeenia konjak! Ah, kui ilusad olid need ajad, mil sai nõukogude kuurortide kuldsetel liivadel päevitada ja Arvi ei olnud keegi muu kui ühe liiduvabariigi kirjanike liidu esimehe asetäitja ise! Nüüd on kõik see jäädavalt selja taga, nüüd on käes Eesti Vabariik ja tuleb oma avar nõukogude hing mahutada väikerahva alaväärsuskompleksi kitsukestesse raamidesse. Selles mõttes on Valentina Siig inimene, kelle aadress on endiselt Nõukogude Liit. Aga eks vahest sedagi võib võtta huvitava kultuurierinevusena.

Nii ongi raamat mitmel viisil hariv ja õpetlik. Kulub ära igaühele, kes soovib lähemalt tundma õppida Nõukogude Eesti kultuurielu ja selle tegijaid. Üldiselt on eesti kirjanikest kirjutatud biograafiad nii jahukuivad ja loomingu peen­analüüsis kinni, et ainult haigutad – inimest pole kuskil, on ainult diskursus ja konstruktsioonid pluss allikaviidete räga. Valentina Siia mälestustes saame aga tutvuda Siia kui inimesega, olgugi ainult abikaasa rollis ja ehk liialt kullaläikesena. Oma mehe loomingu ja mälestuse väärtustamise eest peavad kirjandushuvilised olema Valentina Siiale kahtlemata tänulikud.