Aserbaidžaanis on ainult kaks tabu – Armeenia mainimine ja sealiha

Turisti loll komme pildistada äratab kahtlust, kuid keelatud veel pole, kirjutab Silvia Pärmann.

Juba esimene lennujaamast välja astudes kohatud inimene – taksojuht Faik – unustab igasuguse aseri külalislahkuse, kui näeb viisasabas meie meelt lahutanud Lonely Planeti reisijuhti suure kirjaga “Georgia. Armenia. Azerbaijan”. Ta rebib kohe raamatu enda kätte, et näha, kellele kuulub Mägi-Karabahh selle teose arvates. Nähes, et Lonely Planet peab seda pigem Armeenia territooriumiks, nõuab ta ärritunult, et kes selle raamatu autor on. “Who the hell is Lonely Planet,” ei ole tema siiral imestusel piire.

Et Armeenia on vaenlane number üks, õpin seega selgeks juba esimestel minutitel. Muude hetketabude mõistmiseks kulubki aga pea terve puhkusenädal.

Euroopa Liidu liikmestaatustest unistava Aserbaidžaani pealinn Bakuu naudib 2009. aastal islamimaade kultuuripealinna tiitlit ning nii selle kui ka naftarahaga kaasnevat sära ja melu.

Kauni vanalinna müüri taha on kerkinud uued büroohooned, mida Tallinna moodsatest tornidest eristab vaid see, et aserite maitse nõuab betooni asemel klaasi ja kulla kasutamist.

Arvukad ekspresident Heydar Alijevi nimelised pargid ja paleed, mida lahkunud juhi poeg ja praegune riigipea Ilham Alijev innukalt rajab, peaks rõõmustama kohalikke ja ka neid väheseid turiste, kes bürokraatia kiuste on riiki pääsenud.

Aserite külalislahkuse ja kogu riigi turismisüsteemi kohta ei saa tegelikult midagi halba öelda.

Viimast lihtsalt ei eksisteerigi.

Inimeste sõbralikkus teeb viitade, hinnakirjade, sõiduplaanide ja infotahvlite puudumise aga küllaga tasa. Nädala jooksul kogen, et vaid haruharva asendub külalislahkus sügava umbusuga välismaalaste tegemistesse. Täpsemalt turistide lolli harjumusse reisil olles pildistada.

Artjomi saarel mere ääres kõrguvate naftapuurtornide vahel jalutavale turistile peab iga mundrikandja oluliseks mainida, et pildistamine on rangelt keelatud. Aga mida muud oleks seal siis teha?! Kaspia meri ei ahvatle just läbi õlikirme vette sukelduma. Just siis, kui olen täiesti veendunud, et turvamees mind objektiiviga torne sihtimas ei näe, on selja taga avanevas kaadris ta sajakonna meetri kaugusel mu sõpradega juba vestlemas ja mind silmnähtavalt ootamas. Õnneks vaid selleks, et päeva kiiremini õhtusse saatmiseks valvuriputkas meile teed ja küpsiseid pakkuda, keelatud kaamera jäi elevuses ilmselgelt märkamata.

Päev hiljem tänaval silmatorkavat värvilist Peugeot’d pildistades ei kahtlusta mu reisikaaslane aga sekundikski, et on midagi keelatut toime panemas.

Hetk hiljem juba hambuni relvastatud turvamehe putkas olles selgub mõistagi vastupidine.

Eksimus on ränk: Iraani saatkonna ees auto pildistamine nõuab politsei sekkumist ja tõenäoliselt kaamera konfiskeerimist. Eksootilist saaki uudistama tulnud teine turvamees on õnneks kuulnud võimalusest digikaamerast pilte kustutada. Olukord on lahenemas. Siis tärkab aga kahtlus – mida kõike selle kurjategija kaamerast veel leida võib? Ilmselt jooksevad kõigil silme eest läbi naftapuurtornid. Ainuüksi mõte Bakuu kinnipidamisasutusest tekitab erinevaid emotsioone. Paadunud kriminaal, mälukaart Artjomi saare pilte täis, on aga hommikul kaameraga voodis mänginud. Ei, ei, te saite valesti aru! Mitte midagi sündsusetut ja moslemite riigis kahtlemata kuriteoks kvalifitseeruvat. Kokku paarikümnest pildist koosnev seeria haigutustest hajutab turvamehe kahtlused juba keskpaigas ning pahaaimamatult lubab ta õigusrikkujatel minna.

Sellised vahejuhtumid tähendavad paratamatult seda, et turisti jaoks on kõige nauditavam hetk tänavalt restorani jõudmine ja stressi maandav söömine. Garanteeritult hea toit ja kõikuva kvaliteediga kohalik vein on igal juhul päeva tipphetkeks. Vanalinna restoranidele pakuvad huvitavat alternatiivi sama hea köögiga äärelinnade söögikohad ning Bakuu turg.

Bakuu turu ainsa organiseeritud söögikoha leiab üles koka ja õhus hõljuva šašlõkilõhna järgi.

Menüüd ei hakka sellises kohas keegi seinale panema, see lebab vaiksel ja liikumatult pisut verise valge rätiku all.

“Lambaliha, veiseliha, kana, neerud, maks,” torgib peakokk grillvarda otsaga vastavaid lihatükke. Valime lihatükid, mis koos naaberlettidelt juurde ostetud tomatite ja baklažaanidega tulele rändavad ja alles seejärel saame loa astuda “restorani” sisse.

Hea aseri kombe kohaselt suitsetavad kõik kliendid peale meie ja kahe kõrvallauas istuva umbes kümneaastase poissi. Suitsetamine on kogu rahvast ühendav kirg, edestades ilmselt isegi armastust perekond Alijevi vastu.

Sööme – kiirelt lauda jõudev liha maitseb hästi ja ka nädalaid hiljem oleme vaatamata enamuse sanitaareeskirjade eiramisele kõik parima tervise juures – ning puhkame turumatkast väsinud jalgu. Nimelt on selleks, et jõuda värske toiduni, vaja läbida turu kordades populaarsem osa, kus müüakse kõike t-särkidest käekelladeni. Kusjuures märkimisväärseid pingutusi, et koopia originaali sarnane välja näeks, ei viitsi keegi teha.

Mitmeks minutiks jääme ummikusse, kui jõulised aseri naised meie ees ründavad kõrget pappkasti, millest siis üksteise võidu hiiglaslikke neoonroosasid rinnahoidjad välja tiritakse.

Nina vastu eesliikuja selga, kannab peavool meid järjest lähemale nülitud lammastele, mis tähistavad toiduturu algust. Kohalikke ei häiri see tunglemine absoluutselt. “See on kõige lähemal seksile, mida aseri mees enne abiellumist kogeb,” tsiteerib sõber sakslannast tuttavat. Ilmselgelt polnud ta veel ühistransporti kasutanud.

Lihuniku putka taga algab uus maailm, kus lettidelt ja Ladade pagasnikutest saab endale valida köögivilju või ilusa kirju kana.

Viimased kipuvad küll kaupmehe käest minema lendama. Pole ka ime, tulevikku keevas supipuljongis üsna selgelt ennustav nuga ning verd täis valgunud “lõikelaud” on ju kohe sealsamas kõrval. Aserid armastavad kõike osta värskemast värskelt. Nii ka kanaliha. Ostja ilmudes võtab kanakaupmees linnul jalgadest ning väga aeglaselt lõikab vahe nuga linnu kõri läbi. Aeglaselt sellepärast, et nii ei pritsi verd tumedale ülikonnale, mida endast lugu pidav aseri mees kannab iga ilmaga ükskõik millist tööd tehes. (Naised siiski tumedaid kostüüme ei kanna, ent etiketi juurde kuulub ülimalt hoolikas meik, milleta keegi kodust ei välju. Esimestel päevadel kahtlustan seetõttu pidevalt, et linnas on mustkunstnike abiliste kokkutulek.)

Lõputult turult puudub vaid sealiha. Mitte kuigi pühendunud moslemitena (seda muidugi mitte nende enda hinnangul) klammerduvad aserid viimase õlekõrrena selle külge, et nad sealiha ei söö.

Alkoholist ei ütle aga ära ükski aseri mees. Hääletades on võimalik maasturi roolist leida napilt täisealine ärimees, teha kohe õlle ostmiseks peatus ning juba mõni kilomeeter hiljem teada saada, mis värvi on tema kõrvalistmel istuva girlfriend’i aluspesu. Nagu iga muugi asi Aserbaidžaanis, kaldub ka Bakuust pärit moslemi paarike ootamatusse ää rmusesse, mis isegi üht-teist elus juba näha jõudnud ateiste üllatada suudab. Aga sealiha ei läheks nad lihuniku juurde ostma iial. Ükskõik kui värske see ka poleks.

Pesu, muuseas, oli roosa.