Koroona tõttu maikuust augusti lõppu lükatud teine Riia kunstibiennaal RIBOCA2, mis kandis pealkirja „and suddenly it all blossoms“ (e.k „ja järsku puhkeb kõik õide“), jõudis publikule avatud olla vaid pisut üle kolme nädala, 20. augustist 13. septembrini. Siinkirjutaja jõudis Riia sadamapiirkonnas Andrejsalas 200 000 ruutmeetril laiuvale biennaalile näituse viimasel nädalal, kaks päeva enne seda, kui iga Eestist Lätti suunduv tavareisija peab koroonaviiruse tõttu jääma lõunanaabrite juures kümnepäevasesse eneseisolatsiooni. (Biennaalist valmib järgmisel aastal ka film, nii et kes näitusele ei jõudnud, saab sellest osa filmi vahendusel.)

Prantsuse kuraatori Rebecca Lamarche-Vadeli kokku pandud näitus, kus esines üle 60 kunstniku ja 9 kunstnike kollektiivi (üle poolte lähiregioonist) ja mille temaatiline keskpunkt oli meile harjumuspärase maailma lõpp, vana kadumises uute teede ja võimaluste otsimine, mõjus võrreldes eelmise biennaaliga, mis asus mitmes eri asupaigas üle Läti pealinna, väga kompaktselt. 

Aina eesti kunstnikuna osales biennaalil Jaanus Samma, kelle poeetiline installatsioon „Riia postkaardid" mõjus kogu biennaali kontekstis värskelt ja ootamatult.

Uurisin Jaanus Sammalt tema teose kohta, samuti seda, milline on tema suhe Läti ja sealse kunstieluga.

Avalehele
2 Kommentaari
Loe veel: