Erik Riikoja

Kui me olime umbes 12aastased, kuulutasime ühele omaklassi tüdrukule vaikimisboikoti. Kogu klassiga. Kes selle täpseks algatajaks oli või mis täpselt viimaseks piisaks sai, mis veel enam – miks kogu klass üksmeelselt sellega kaasa läks, ei oska me täna enam arvata. Igal juhul, ühel päeval ei rääkinud temaga enam keegi, kui ta tuli ligi, käitusime, nagu ta oleks nähtamatu. Umbes nädala pärast ta enam kooli ei tulnud ja käis ringi jutt, nagu oleks ta kamaluga aspiriinitablette neelanud, et end tappa. See muidugi ei õnnestunud. Ta vahetas kooli ja meie, boikoteerijad, pidime kooli psühholoogi ust kulutama.

Kui olime 14, pandi meile uus õpetaja, andma emakeelt ja kirjandust. Ühtegi tundi ta anda ei saanudki, sest me pidasime jälle sõda. Õpetaja nimi oli Ilus. Ta tegi ainult ühe vea, ta ütles: “Tere, mina olen Ilus.” Parandas küll kohe, et nimi on selline, kuid juba oli põhjus käes, miks teda igrnoreerida. Paar nädalat pärast õpetaja pisaraid ja paberlennukite lennutamist pandi meile uus õpetaja. Ma ei mäleta, kas ta jäi meie kooli edasi.

Kui olime 16, kuulutasime sõja füüsikaõpetajale. Kirjutasime talle kollektiivse kirja, kuidas see pole üldse normaalne, et pooltel meie klassist, just uustulnukatel, ilutsevad tunnistusel füüsikas kahed. Kambas olid ka need, kellel füüsikaga probleeme polnud. Meile pandi uus õpetaja. Füüsikaõpetajast sai koolidirektor ja ta andis oma tunde edasi. Ta oli meie õpetajagaleriis üks värvikamaid, kuigi neid jagus rohkemgi.

Ühest füüsikatunnist jooksis sõbranna nuttes välja ja lubas kooli katuselt alla hüpata. See oli tolle teise õpetaja ajal. Too naeris, ja ütles, et läheb mööda. Katuselt allahüppamiseks siiski ei läinud, ma tõmbasin ta aknalt tagasi. Mäletan, et see oli soe maikuine päikesepaisteline päev. Ja ma ei osanud nutust luksuvale sõbrannale kuidagi lohutust leida, et füüsika ei ole see, mille pärast elule otsa peaks peale tegema. Ta oli eelmises koolis olnud läbiviieline.

Need on asjad, mis kummitavad. Kollektiivne paindumatus, vaiksed, sõnadeta sõjad. Eestlastel peaks selline vaikne vastuhakk ja jonn veres olema. Sellest kirjutas näidendi sakslanna Kai Hensel ja neid situatsioone püüab VAT teatri laval ellu tuua Marika Vaarik.

Tuli tuttav ette küll. Foorumteatrina lavastatud ühe näitleja etendus algab kohalt, kus klassitäis õpilasi on oma õpetajale boikoti kuulutanud. Nad ei ütle ühtegi sõna, kuni õpetaja ei vabanda nende ees. Nad peavad õpetajat süüdlaseks enesetapu sooritanud klassikaaslase surmas, sest too keeldus poisile kooli lõpetamiseks vajalikku hinnet panemast. Nüüd on pedagoog klassitäie vaikivate vaenlastega tunnist tundi silmitsi ja peab monoloogi. Neli, viis, kuus tundi, seitsmes, kaheksas. Julgen kinnitada, et päris elus see nii kaua aega ei võta. Näidendipedagoog läheb masohhistliku järjekindlusega uuesti ja uuesti tahvli ette, kuni murdub, või siis maksab suure žestiga kätte… Publiku ülesandeks on lõpuni vait jääda. Pärast katarsist on publikul võimalik etenduse osi üle mängida, lahendusi pakkuda. Aga mis siis oleks olnud kui… Vastuseid ei tea mitte keegi.

Esietendusel oli Vaariku rolliesitus esimese hooga veidi kobav, kuid mida kaugemale asi arenes ja mida kriitilisemaks olukord muutus, seda jõulisem ning veenvam ta oli. See ei ole kerge roll. Vaarik ja lavastaja Toikka on suutnud lavale tuua niisuguse emotsioonide paraadi, et tekib küll kaastunne ja tahtmine asjade käiku sekkuda. Ma ei tea, kuidas seda vaatavad inimesed, kes pole päris elus sarnaste asjadega kokku puutunud. Ma ei tea, mille najal selle tüki kirjutas Hensel, ma tean, et see, mis toimub teatrilava, pole mingi utoopia, see on küllalt reaalne stsenaarium. Õpetaja Klammiga võite tutvuda teatrisaalis, mis tegelane seisab aga selle rolli taga?

Kohtusime Marika Vaarikuga vaikses põiktänavas, Chocolateries. Vaarik oli endast kergelt väljas, rääkides, et just oli tema käest üks saksa turist teed küsinud, kes otsis Pikka tänavat. “Ma võtsin kõik oma saksa keele raasud kokku ja püüdsin seletada,” on näitlejatar endast väljas, “mõtlen, et äkki ikka jõuab õigesse kohta, aga sealt läheb ta ju Raekoja platsile ja ikka pole Pikk tänav. Mõelda vaid, see on nii lähedal! See turist on mulle kummitama jäänud,” ohkab ta lõpetuseks vaiksel häälel. “Ja et ma seda saksa keelt ka enam hästi ei mäleta!”

Tellime šokolaaditrüfleid tšilliga. Ja kuuma šokolaadi. Pärastlõunane kohvik on vaikne ja asub otsekui teises kohas ja teises ajas, mis sunnib rääkima peaaegu sosinal. Tegelikult ei ole Marika Vaarik nii vaikne, aga see on see koht, ja selle koha vaim.

Näitlejana on Marika Vaarikul olnud seni kaks rolli, mis on kummitama jäänud ega taha kuidagi oma haardest lahti lasta. Üks on Amelia roll “Kurva kohviku ballaadis”. Amelia on väga karmi lapsepõlvega üksik naine, kes püüab kuidagi eluraskustega hakkama saada, kui asi lühidalt ja triviaalselt kokku võtta. “Selle tüki mahamängimine oli minu jaoks alati selline, et ma pidin pärast tükk aega rahunema, et aru saada, mis ümberringi toimub,” meenutab Vaarik ja tundub, nagu oleks seesama Amelia korraks laua taga tagasi.

“Ma lahterdaksin asju nii, et on asju, mis toimuvad minu sees nii aktiivselt ja nii pingeliselt, et ma ei suuda pärast mingeid järeldusi teha. Ei saa aru, kas see, mis toimus, läks korda. Ma ei suuda nii palju distantseeruda, et kogu aeg kõrvalt näha,mis publikuga toimub. Aga mille pärast ma seda teen? Ega ma seda enda pärast ei tee. Pärast niisugust rolli ma tunnen end meeletult halvasti,” räägib Vaarik madalal toonil ja nii vaikselt, et sõnade eristamisega on raskusi. “On ju ka rida tükke, mis on vahvad ja lähevad publikule korda ja endale läheb korda ja pärast oled nagu seitsmendas taevas ja kõik on nii rõõmus ja vahva. Kõik on nii vahva, nii vahba!” kädistab ta naerdes järgmisel hetkel.

Klammi sõjaga see jälle nii ei ole, see on teine kummitav roll, millest niisama lihtsalt ei pääse. Pärast Klammi sõja kontrolletendust, järgmisel hommikul kui täpne olla, läks Marika poodi ja ostis endale rallisõidu autorooli. “Noh, sellise, pedaalidega. Selle saad arvutiga ära ühendada ja siis muudkui kihutad,” seletab Vaarik, kellel omal autot pole, sest mis selle autoga teha, kui pole lubegi. “Ja siis ma seal kihutasin, mitu tundi järjest! Sa oled selles nii pingsalt sees, et ei saa mitte millelegi muule mõelda, sest muidu paned kohe kraavi!” Vaarikul on tütar, ei mingeid rallit sõitvaid poegi. Mõnikord lihtsalt tead, mida on maandamiseks vaja. Näiteks muusikat saab kuulata, mitte et tahaks mingeid lemmikuid nimetada.

Marika Vaariku abikaasa on muusik Mart Soo ning seega on maja maast laeni muusikat täis, ja kuna Vaarik ka ise on käinud muusikakoolis, siis on ta harjunud peamiselt klassikat kuulama. “Ma pole ennast veel tabanud sellelt, et ma hakkaksin popmuusikat kuulama, lihtsalt kuidagi ei tule selle peale,” muigab ta, välistamata seda, et ehk on teda selles vallas ootamas terve avastamata maa. “Teate, ma võin täiesti vabalt kuulata ka väljakannatamatut friigimuusikat. Ega alati ei pea siis sulle meeldima. Lihtsalt sadistlikult kuulad!” avaldab Vaarik saladuse. Ma ei tea, kas ma liialdan, kui ütlen, et omal ajal jõudis väike Marika ka väga sadistliku moodusega muusika juurde. Ta nimelt tahtis väga-väga-väga viiulit õppida. Aga pilli polnud. Õppis siis väike Marika puuhalu peal viiulit mängima, sõrmed verised, kuni sai muusikakoolist pilli. Üheksa aastat mängis.

Keemia huvitas teda ka, aga kuidagi ikkagi nii läks, et rada viis näitlemise juurde. Seda on ajakirjanduses juba sada korda räägitud, et alguses prooviti koos Anne Reemanniga saada Pedasse sisse aga ei saanud. “Siis Anne läks Otsa muusikakooli ja mina Viljandi kultuurikooli ja pärast läks Anne lavakasse ja mina Vanalinnastuudio Õppestuudiosse.” Lavakasse pole Vaarik kunagi isegi mitte proovinud sisse saada. “Mul on selle kohta hea legend rääkida,” muheleb Vaarik, “lapsena olin suviti vanavanemate juures Kassaris, seal peatus ka Voldemar Panso. Lavakunstikateeder, tundus mulle kool, kuhu ma… Noh, ju siis ei olnud lõpuks see soov näitlejaks saada nii suur,” keerutab Vaarik, lisades lõpetuseks, et Eestis pole nii oluline, mis koolis sa õpid, sest pole erinevaid koolkondi. Tänaseks on Vaarik näitlejana töötanud 17 aastat, neist viimased kümme Rakvere teatris.

“Kümneks aastaks see jääbki, sest enam ei suuda seda sadat kilomeetrit sõita. Alguses mõtled, et mis see sada kilomeetrit ikka, aga nüüd on painama hakanud ja nii ei saa tööl käia, kui selle vastu mingis osas vastumeelsus tekib,” usaldab Vaarik, öeldes, et hakkab sügisest vabakutseliseks. “Muidugi ma kardan!” ei pelga ta öelda. Veel kardab ta hiiri ja ei suuda ei kinos ega teatris inimeste keskel saalis istuda. “Ainult siis, kui kedagi ümber ei ole, kontrolletendustel,” muigab ta. Aga see pole lõpuks üldse oluline.

Oluline, kõige-kõige-kõige olulisem siin elus on armastus. “Ma ei tea, mis sellele järgneks. Et kui armastus maailmast ära võtta, mis siis järgmine oluline asi oleks,” muutub Vaarik küsimusepeale mõtlikuks. “Kui inimene on elus armastust tundnud, on kõik korras, aga kui ei, siis… Ma ei kujuta ette,” ohkab Vaarik, “Jube kahju, kui inimene on kibestunud. Kindlasti tuleks endale aeg-ajalt meelde tuletada, et elu on lõplik.”

Enesetapuperioodi “kui sellise” on Vaarik muidugi teismelisena läbi teinud. “Kirjutasin sahtlisse hulgaliselt morbiidseid luuletusi ja tegin tormi ja tungi. Niisugune eksistentsiaalne lõik puberteedieas on täiesti normaalne nähtus. Aga teona on enesetapp pöörane.” Ütleb, ja jääb vait. “Ma ei tea,” lisab peaagu hääletult.

Vaarik ei ole usklik, selles mõttes, et ta pole ristitud. “Aga see ei tähenda midagi,” ütleb ta. Ja kordab seda igaks juhuks veel, kelmika säraga silmis. “See ei tähenda midagi.” Ja jutustab sinna otsa loo oma senise elu ühest kõige õnnelikumast mälestusest, mis teda hea kummitusena pikka aega saatma jääb: “Minu kõige suurem elamus ja õnnehetk oli Kuremäe kloostris möödunud suvel. Ma tulin sealt ära TÕESTI puhastununa! Lihtsalt käisin ja vaatasin, mis nad seal teevad, oli ilus sulnis suvepäev, mis kujunes pärast hästi tuuliseks ja vihmaseks. Ma võtsin järjekorda Püha veega kastmisele allika juures. Tahtsin sinna nii väga minna, aga tuul tõusis ja vihma sadas, hästi külm oli, riided õhukesed, hambad plagisesid... Ma mõtlesin, et ma ei tee seda elu sees ära. Ja ma tegin! Ma sain sellega hakkama!!! Käisin vene õigeusu kombe kohaselt kolm korda vee all ära, täiesti külmas vees. Ja minu jaoks oli see täiesti soe, kõik oli nii ... No seda peab minema ise proovima. Minu jaoks oli see VAPUSTAV.” Kommentaarid on siin nähtavasti üleliigsed, proovige järele, kes usaldab.

Tulles tagasi Klammi sõja juurde – Marika Vaarik käis Kose keskkoolis, oli õpetaja tütar ja kogu tema poolt kogetud kooliaegne ülekohus oli sellega seotud. Suuremad probleemid olid sussikoti puudumine ja kaelaräti mittekandmine. Mingeid hulle painavaid mälestusi tal sellest ajast ei ole.

Aga kui nüüd mälestustega lõpetada, siis kõige esimene mälestus, mida Marika mäletab, on Isa Suured Sussid. “Ma olin siis aastane. Ja me kolisime remondi ajaks teise kohta. Ja esimene asi, mis mul silmade ees on, on isa suured sussid, vaadatuna läbi mu voodi pulkadest võre.”

Ja esimene roll oli Valge Nukker Peni, see oli keskkooli ajal. Aga nüüd läheb juba heietamiseks. Marika Vaarik ei ole heietaja tüüpi, igatahes veel mitte. Tuleb elu elada, aga nii, et saad mahti seda mõttega teha.

* “Klammi sõda”, Kai Hensel, lavastaja Aare Toikka, osades: Marika Vaarik, Margo Teder. Esietendus VAT teatris 6. aprillil.

Peeter Jalakas (Von Krahli teatri juht): Meie tutvus Marikaga on päris pikk - ulatub kusagile 80-te keskpaika. Pean tast väga lugu nii inimese kui näitlejana (kuigi näitleja oleks ju nagu ka inimene) ja olen teda seetõttu mitmele poole kutsunud (VAT, Rakvere), siis aga ise ühel või teisel põhjusel mujale läinud. Nii ei olegi me kunagi koos tööd teinud. Proove oleme küll paar korda alustanud, ent etenduseni pole jõudnud. Loodan väga, et see ükskord siiski juhtub.Kui püüda Marika puhul midagi eriliselt esile tuua, siis on selleks minu arvates hea partneritunnetus ja väga täpne rütmitaju. Ja ilusad pausid.

Aare Toikka, lavastaja: Töötasime Marikaga aastaid koos 80-ndate lõpul- 90-ndate alguses, päris VAT Teatri alguses. Ma olin muidugi Marika töödega kursis, kuid ma polnud temaga ligi 10 aastat lavastajana töötanud. Taaskohtumine Marika kui näitlejaga oli minule lavastajana väga rõõmustav. Ja miks. Sellepärast, et Marikas on suurust ja ulatust kõigis ruumi mõõtmetes. Ma pean silmas seda ruumi, milles näitleja oma tööd teeb. Marika on võimeline vabalt voolima ülemist, tabama alumist ning avama kõik need sahtlid, mis sinna vahele jäävad. Ta täidab ruumi. Näitleja Marika Vaarik teeb teatri võimalikuks. Aga anekdootlikke juhtumeid sünnib kogu aeg, näiteks Klammi sõjaga seoses selline lugu, et meil oli näitemängu tarvis Goethe büsti ja selgus, et seda on Eestist raske leida, siis lõpuks leiti Goethe büst Tartu Kirjandusmuuseumist, saadeti Tallinna, ja kui me proovis paki avasime, siis... Meile oli saadetud Gogol.

Piret Tibbo-Hudgins, Produtsent: Kõige rohkem meeldib mulle Marika juures see, et ta otsib alati inimeste käitumises motiive, ma olen seda mitu korda kogenud. Ta on alati daam ja säilitab rahu ka siis, kui ümberringi käib kohutav konflikt ja kõik karjuvad. Ta on räägib konfliktiolukorras alati vaikse häälega, pilutab kergelt silmi ja jälgib mängu kõrvalt. Ja kui siis torm on möödas ja sa tahad vahutada, et kuidas siis nii ja et kuidas ikka nii saab, siis tema lihtsalt kergitab kulmu ka küsib: “Kas sa siis ei saanud aru?” Ja siis ta selgitab kõik lahti. Ja siis sa saad aru. Näitlejate, kirjanike ja režissööride puhul pean mina oluliseks seda, et nad mitte ainult ei vaata, vaid ka näevad. See omadus on Marikal olemas ja ma olen seda aastaid imetlenud. Kissitab natuke silmi ja... Ta on väga šikk inimene.

MARIKA VAARIK: sündinud: 13.oktoober, 1962

Valik rolle:

2005 – VAT teater “Klammi sõda” – preili Klamm

mängufilm “Stiilipidu” – baaridaam

Rakvere teatris:

2004 – “Suvekool” – ema, “Tavalised inimesed kaks” – Martha Meier

2003 – “Kalevipoeg” – Linda, “Heategijad” - Jane

2002 – “Täismäng” – Stella Zaitseva-Õun, “Elame veel” – Andrene

2001 – “Kajakas” – Irina Arkadina, “Kõrboja peremees” – Kõrboja Madli

2000 – “Iguaani öö” – Maxine, “Sassis tunded” – Norma Vines

1999 – “Kurva kohviku ballaad” – miss Amelia Evans, “Lesed” - Hanna