Asjade seis
Teatrifestivali Draama žürii ütles eelmise laupäeva õhtul festivali pidulikul lõpetamisel Athena kinosaalis välja piinliku tõe, mis selle aasta kava uurides mõnelegi silma torkas: Eesti teatri koondpilt on päris mage. Iseasi, kui adekvaatse ülevaate sellise statuudiga festival vaataja ette tuua suudab: iga teater (suurusest hoolimata) valib ise ühe oma arust parima tüki, mis Tartusse tuua. Indrek Saar žüriist: "Oi, kui palju me halba teatrit kannatasime! Kui Draamal oleks kunstiline juht, siis me oleksime ta ammu kägistanud, aga seda juhti ju ei ole."
Žürii, kriitikute ja publiku ühendkoori sõnum kaigub üle Tartu: "Võimatu on lüüa seitset kärbest ühe hoobiga!" Ei saa meeldida kõigile teatrijuhtidele ja taotleda olematut võrdsust, samas teha heal tasemel rahvusvahelist festivali, anda tartlastele võimalus näha odavalt oma kodulinnas kahe aasta parimaid, panna Baltikumi tipud võistlema, luua Eesti praktikutele innustav kohtumispaik jne. See jutt kaigub septembrikuises Tartus kordusena aastast aastasse, aga korraldajad ikka veel ei kuule.
Mingisugune läbilõige Eesti teatrist muidugi tekkis. Väljavõtteid žürii hinnangutest:
- "Igav sõnateater."
- "Eesti teater elab isolatsioonis, vaadake ometi imelisi teatrikultuure enda ümber, näiteks Poolat ja Saksamaad, õppige, avage end, te ei jää muidu ellu."
- "Professionaalselt tasemelt jääb Eesti teater näiteks Vene omale kõvasti alla, aga tundub, et iga eestlane käib elu jooksul lavalt läbi ja teater on Eestis sotsiaalne nähtus."
- "Kohutavalt palju karjutakse, mõne etenduse puhul oli see lausa talumatu."
- "Käisin siin kaks aastat tagasi ja mul oli imelisi muljeid, seekord... päris nii ei olnud."
Seitse žüriiliiget pidasid igaüks kõne, läbivalt mainiti ülikannatlikku publikut, aja jõhkrat kuritarvitamist, näitlejate jätkuvat suhtelist headust, lavastajate nõrkust ja dramaturgide puudumist. "Ma ütleks lavastajatele ainult kolm sõna: aidake, ärge segage," ütles Soome Teatriliidu juht Tommi Auvinen.
Nii karmid hinnangud pidulikul lõpuüritusel annavad minu arvates tunnistust, et tavaliselt hirmus viisakate eurooplaste kannatus oli pärast nädalat keskpärase teatri vaatamist üsna piiri peal. Samas oli nende analüüs põhjalik ja tasakaalus. Selline tagasiside on juba päris palju väärt - kui praktikud nüüd jumala eest ei solvu ja välispilgult õppust võtavad.
Niisiis: meil on endiselt hea näitlejakoolitus, aga lavastustes napib professionaalsust - kuhu sellest seisust edasi minna? Festivali raames toimus haarav konverents poliitilise teatri teemadel. Luule Epner rääkis sestsamast näitlejate kiitmisest ja imestas, et lavastajalt on kombeks sõnumit oodata, aga näitlejatelt mitte. "Näitlejatel ei olnud midagi mängida," öeldakse kehvalt etenduselt tulles.
Eks siiakanti ole üks koer maetud küll. Kas näitleja peab ka mõtlema, või parem oleks, kui mitte? Argumenteerida saaks pikalt nii poolt kui vastu. Eesti teatri traditsiooni kohaselt pigem ei tasu eriti mõelda, tuleb kehastuda ja nii, nagu lavastaja ütleb. Õige vastus on ilmselt, et teatrikülastaja õnn peitub mitmekesisuses: peaks olema mõtlevat ja intrigeerivat teatrit, aga ka meisterlikku vaatemängu.
Eestis on paaril viimasel aastal muretsetud päevakajalise teatri puudumise pärast. Konv erentsi üks huvitavamaid rääkijaid Saksa teatrimees Alex Karschnia rõhutas, et hegemoonia kinnistab end peamiselt kollektiivsete identiteetide kaudu ja poliitiline teater peab selle vastu võitlema või vähemalt küsimusi esitama. Radikaalsemalt võiks öelda Juhan Ulfsaki sõnadega, mida samuti konverentsil tsiteeriti: "Õige poliitiline teater on see, mille vastu kaitsepolitsei huvi tunneb."
Poliitiline teater võib tegeleda mäluga, ajaloo (ümber) mõtestamisega - seda tühikut on Eestis täita püüdnud peamiselt Merle Karusoo; või siis otsesemalt tänase poliitika ja tuleviku kujundamisega - näiteid leiab NO99st ja Von Krahli viimaste lavastuste seast. Linda Kaljundi huvitav ettekanne teatrist mälutöö areenina keskendus just esimesele. Kaljundi väitis, et kui ühekülgset nn riiklikku versiooni ajaloost näeme propagandale lähenevates linateostes nagu "Detsembrikuumus" või "Tuulepealne maa", siis teatris on leidnud oma koha ka alternatiivsed, vaikijate hääled.
Näiteks on tänases Eestis väga raske teada saada, mida tõelised kommunistid Eestist ja elust üldse arvasid. Kaks lavastust ongi eri viisidel selle küsimuse ette võtnud: Hendrik Toompere kirjutatud ja lavastatud "Kommunisti surm" NO99s ja Enn Vetemaa ning Erki Aule näidendi põhjal Merle Karusoo lavastatud "Sigma Tau C 705" (Draamateatris). Esimest neist võib tõlgendada omamoodi palvega hauarahule: ärge võidelge monumentidega, vaene vaevatud kommunist ei saa nii iial lõplikult suikuda. Teine lasi aga heita pilgu varem otse kui marslaseks taandatud intrigeeriva mõtleja Gustav Naani pähe.
Need näited ja kindlasti ka NO99 "Kuidas seletada pilte...", Karusoo projektid jms justkui näitaks, et teatril siiski on lootust olla ka Eestis peavoolutõe kohta küsimuste esitaja.
Peeter Jalakas kinnitas aga, et "poliitiline teater on surnud ja Berliinis asub ta haud, mille peal mõned veel tantsu löövad." Uus avangard on tema sõnul hoopis harmoonia. Hea plaan! Ootan põnevusega selle kajastust etenduskunstis.
