Asjade seis

Aastanäituse isamaalist ilulemist pidanuks tasakaalustama sotsiaalsemad seisukohavõtud, ütleb Mari Laaniste.

Eesti Kunstnike Liidu aastanäitus “Vabaduse väljak”, Tallinna Kunstihoones kuni 6. aprillini.

Tavakohaselt algavad kõik Kunstnike Liidu aastanäituste arvustused tõdemisega, kui tänamatu ja perspektiivitu see formaat on. Kõik teavad nagunii, ent samas, kuni kuraatorid pole suutnud seda muljet põrmustada, pole vist mõtet seda juttu ka rääkimata jätta. Enamik liidu liikmeid tõenäoliselt ei jõua elu jooksul isiknäituseni kunstihoones ning surve vähemalt ülevaatenäitusel “pildile” pääsemiseks on selle võrra suurem – ükskõik milline on parasjagu väljapakutud teema. Loogilise tagajärjena kipub viimane, mis nagunii on tihti üsna otsitud moega, taanduma pigem formaalsuseks. Näitused ise kukuvad aastast aastasse välja võrdlemisi sarnased ning asja juurde käib paratamatult teatud rahulolematus enam-vähem kõigil rinnetel. Haavuda võivad nii kunstnikud, kelle töid ei valitud, kui need, kelle omad maanduvad väljapanekus kehvematel positsioonidel.

Vilunumad kriitikud on juba ette negatiivselt meelestatud ja eelistavad enamasti avalikest kommentaaridest hoiduda, mis tähendab, et aastanäituste pressipeegelduses kipub kõlama üsna juhuslikke arvamisi (vt kas või Anu ­Aaremäe kirjutist 1. märtsi Postimehes). Retseptsioon on pinnalisevõitu ka siis, kui vahel kukubki välja asjalik näitus, nagu “Tehnobia” või “Identiteedid”, kuna kohalikul kunstipressil lihtsalt puudub valmisolek selliste eriolukordadega toimetulemiseks. Kuraatori seisukohast on aastanäituse kokkupanemine seega nii või teisiti tänamatu töö.

Käesoleva näituse koostanud Heie Treieri katse sundida osalejaskond, kes ei paista tihti tahtvatki muud kui võimalust mõne mugavalt mittemidagiütleva pealkirja all rahus oma naba imetleda, sisulistele seisukohavõttudele, on kindlasti tunnustust väärt. Tulemuse osas aga on seisukoha võtmine keerulisem. Näitusena on see üsna ebaühtlane. Võib-olla mitte kõige läbimõelduma jumega kooslus on samas oma puuduste kiuste või ehk isegi tänu neile keskmisest aastanäitusest kõnekam, ehkki mitte tingimata heas mõttes.

“Vabaduse väljaku” üheks ­lähtekohaks on kümne aasta tagune vabariigi juubelile pühendatud ja skandaalseks kujunenud grupinäitus “Valiku vabadus”. Sellega võrreldes tundub “Vabaduse väljak” kaunis väheskandaalne, isegi vaatamata sellele, et Treier on koos abikuraatoritega (Reet Varblane, Jaan Elken) kokku saanud Eesti kohta lausa hämmastava koguse sotsiaalse dimensiooniga kunsti. Skandaalide ja konfrontatsioonide asemel on kunstihoone peasaal täis siirast isamaalist sentimenti. Osalt teravmeelitsevat (see tuleb miskipärast jätkuvalt paremini välja tarbekunstitaustaga loojatel, keda seekord esindavad näiteks Urve ­Küttner iroonilise ikoon-portreedesarjaga eeskujulikest eesti naistest, Krista Leesi tiražeerimise järele karjuva kirjamargi-vaibaga ja ­Signe ­Kivi oma kuulsa spordisärk-õhtukleidiga), osalt üsna sirgjooneliselt paatoslikku, nagu Siim-Tanel ­Annuse iseseisvusmanifest, Ilmar Kruusamäe Tõnis Mägi portree, ning osalt unelev-helget, nagu ­Tiina ­Sarapuu “Sini-must-valge lagi” või Sirja-­Liisa ­Vahtra energeetiliselt sõltumatut tuulegeneraatori-idülli kujutavad maalid. Eve Kase töö isa kirjadest on suisa omaette näitust väärt.

Ent elevant, kellest keset kõiki neid palavalt patriootlikke truuduseavaldusi püüdlikult mööda vaadatakse, on see, et l ugupeetud ko dumaa oma võimukandjate kujul, nagu ka valdav enamik ülejäänud kallistest kaasmaalastest, ju sisuliselt sülitab kunstnikele ja kunstile kui niisugusele. Skisofreeniline olukord, kus kunstiakadeemia toodab riikliku koolitustellimuse alusel spetsialiste, kelle erialast kompetentsi sellesama riigi võimuinstantsid samas täiesti sihiteadlikult ignoreerivad, ja kus kunstile kui elutegevuse valdkonnale jääb üldsuse silmis maine poolest alla ehk ainult narkoäri (prostitutsioon kindlasti mitte), vääriks isamaalise ilulemise asemel märatsevat protesti. (Seda, et viisaka oma seisukohtade selgitamisega ei jõua kohalikus jõumeetodeist ja JOKK-mentaliteedist kantud elukorralduses mitte kuhugi, peaks ka kõige elukaugemad kunstnikunatuurid juba märganud olema.) Kohalik kunsti-ilm opereerib ümbruses, kus normiks on kunstialase alghariduse puudumine, enamik kodanikke ja parlamendiparteisid oleks tõenäoliselt rõõmuga nõus organiseerima kunstiõppeasutused ümber ainult ilusate piltide ja toredate kujukeste tegemist õpetavateks dekoorikoolideks ning kunstnike-hullukeste katsetele siin-seal kaasa rääkida (loe: vigiseda) reageeritakse varjamatu vaenulikkusega.

Ja ometi on Kunstnike Liit vabatahtlikult (tegemist pole vabariigi juubeliks tellitud ametliku näitusega) tootnud aastanäituse, mille kaks suuremat saali (väljakule avanevate akendega saalis on peamiselt kohaspetsiifilised, vähemalt siinkirjutajale mitte ülearu põnevatena mõjunud tööd) näikse kinnitavat, et kõik on üldjoontes okei. Antud oludes on seda raske kirjeldada kuidagi teisiti kui iseenda vastu suunatud sabotaažina.

Nördimust aitavad mingil määral leevendada pimedad tagatoad, kuhu on pagendatud muuhulgas mõned sõjakamad väljaastumised. Tagatubadesse on paigutatud kõik, mis kõnetab publikut ühiskonna väärastunud väärtushinnangute, eestlase identiteedi ja soorollide teemal.

Üks tõmbenumbreid on kõige kaugemasse soppi peidetud Infotankistide osaluse- ja kuuluvuseküsimusi harutav imevidin “Tere tulemast perekonda”. Tore on näha tuntud nimede kõrval ka üht-teist päris uut, näiteks noor Tartu maalija ­Veiko Klemmer valutab päris efektselt südant indiviidi võimaluste üle maailma mõjutada. Näituse üheks kõrghetkeks on aga kindlasti võimalus olla tunnistajaks Marko ­Mäetamme leivanumbri kaaperdamisele Anu Juuraku ja teadmata hulga anonüümseks jäävate sundüürnike poolt, koondnimetusega “Kommenteeritud majad”. Põhiliselt poliitilise demagoogiaga seostuva sundüürnikeprobleemi inimlikku kodukaotusetragöödiat pole ükski seni teemat vahendanud infokanal suutnud ligilähedaseltki sama mõjusal kujul edasi anda.