Asjade seis
Teatrifestivali Draama žürii ütles eelmise laupäeva
õhtul festivali pidulikul lõpetamisel Athena kinosaalis
välja piinliku tõe, mis selle aasta kava uurides mõnelegi
silma torkas: Eesti teatri koondpilt on päris mage. Iseasi, kui adekvaatse
ülevaate sellise statuudiga festival vaataja ette tuua suudab: iga teater
(suurusest hoolimata) valib ise ühe oma arust parima tüki, mis
Tartusse tuua. Indrek Saar žüriist: “Oi, kui palju me halba
teatrit kannatasime! Kui Draamal oleks kunstiline juht, siis me oleksime ta
ammu kägistanud, aga seda juhti ju ei ole.”
Žürii,
kriitikute ja publiku ühendkoori sõnum kaigub üle Tartu:
“Võimatu on lüüa seitset kärbest ühe
hoobiga!” Ei saa meeldida kõigile teatrijuhtidele ja taotleda
olematut võrdsust, samas teha heal tasemel rahvusvahelist festivali,
anda tartlastele võimalus näha odavalt oma kodulinnas kahe aasta
parimaid, panna Baltikumi tipud võistlema, luua Eesti praktikutele
innustav kohtumispaik jne. See jutt kaigub septembrikuises Tartus kordusena
aastast aastasse, aga korraldajad ikka veel ei kuule.
Mingisugune
läbilõige Eesti teatrist muidugi tekkis.
Väljavõtteid žürii hinnangutest:
- “Igav sõnateater.”
- “Eesti
teater elab isolatsioonis, vaadake ometi imelisi teatrikultuure enda
ümber, näiteks Poolat ja Saksamaad, õppige, avage end, te ei
jää muidu ellu.”
- “Professionaalselt
tasemelt jääb Eesti teater näiteks Vene omale kõvasti
alla, aga tundub, et iga eestlane käib elu jooksul lavalt läbi ja
teater on Eestis sotsiaalne nähtus.”
- “Kohutavalt palju karjutakse, mõne etenduse puhul oli see
lausa talumatu.”
- “Käisin siin kaks aastat
tagasi ja mul oli imelisi muljeid, seekord... päris nii ei
olnud.”
Seitse žüriiliiget pidasid igaüks
kõne, läbivalt mainiti ülikannatlikku publikut, aja
jõhkrat kuritarvitamist, näitlejate jätkuvat suhtelist
headust, lavastajate nõrkust ja dramaturgide puudumist. “Ma
ütleks lavastajatele ainult kolm sõna: aidake, ärge
segage,” ütles Soome Teatriliidu juht Tommi Auvinen.
Nii
karmid hinnangud pidulikul lõpuüritusel annavad minu arvates
tunnistust, et tavaliselt hirmus viisakate eurooplaste kannatus oli pärast
nädalat keskpärase teatri vaatamist üsna piiri peal. Samas oli
nende analüüs põhjalik ja tasakaalus. Selline tagasiside on
juba päris palju väärt – kui praktikud nüüd
jumala eest ei solvu ja välispilgult õppust võtavad.
Niisiis: meil on endiselt hea näitlejakoolitus, aga lavastustes
napib professionaalsust – kuhu sellest seisust edasi minna? Festivali
raames toimus haarav konverents poliitilise teatri teemadel. Luule Epner
rääkis sestsamast näitlejate kiitmisest ja imestas, et
lavastajalt on kombeks sõnumit oodata, aga näitlejatelt mitte.
“Näitlejatel ei olnud midagi mängida,” öeldakse
kehvalt etenduselt tulles.
Eks siiakanti ole üks koer maetud
küll. Kas näitleja peab ka mõtlema, või parem oleks,
kui mitte? Argumenteerida saaks pikalt nii poolt kui vastu. Eesti teatri
traditsiooni kohaselt pigem ei tasu eriti mõelda, tuleb kehastuda ja
nii, nagu lavastaja ütleb. Õige vastus on ilmselt, et
teatrikülastaja õnn peitub mitmekesisuses: peaks olema
mõtlevat ja intrigeerivat teatrit, aga ka meisterlikku
vaatemängu.
Eestis on paaril viimasel aastal muretsetud
päevakajalise teatri puudumise pärast. Konv
erentsi üks huvitavamaid rääkijaid Saksa teatrimees Alex
Karschnia rõhutas, et hegemoonia kinnistab end peamiselt kollektiivsete
identiteetide kaudu ja poliitiline teater peab selle vastu võitlema
või vähemalt küsimusi esitama. Radikaalsemalt võiks
öelda Juhan Ulfsaki sõnadega, mida samuti konverentsil
tsiteeriti: “Õige poliitiline teater on see, mille vastu
kaitsepolitsei huvi tunneb.”
Poliitiline teater võib
tegeleda mäluga, ajaloo (ümber) mõtestamisega – seda
tühikut on Eestis täita püüdnud peamiselt Merle
Karusoo; või siis otsesemalt tänase poliitika ja tuleviku
kujundamisega – näiteid leiab NO99st ja Von Krahli viimaste
lavastuste seast. Linda Kaljundi huvitav ettekanne teatrist
mälutöö areenina keskendus just esimesele. Kaljundi
väitis, et kui ühekülgset nn riiklikku versiooni ajaloost
näeme propagandale lähenevates linateostes nagu
“Detsembrikuumus” või “Tuulepealne maa”, siis
teatris on leidnud oma koha ka alternatiivsed, vaikijate hääled.
Näiteks on tänases Eestis väga raske teada saada, mida
tõelised kommunistid Eestist ja elust üldse arvasid. Kaks lavastust
ongi eri viisidel selle küsimuse ette võtnud: Hendrik Toompere
kirjutatud ja lavastatud “Kommunisti surm” NO99s ja Enn
Vetemaa ning Erki Aule näidendi põhjal Merle Karusoo lavastatud
“Sigma Tau C 705” (Draamateatris). Esimest neist võib
tõlgendada omamoodi palvega hauarahule: ärge võidelge
monumentidega, vaene vaevatud kommunist ei saa nii iial lõplikult
suikuda. Teine lasi aga heita pilgu varem otse kui marslaseks taandatud
intrigeeriva mõtleja Gustav Naani pähe.
Need
näited ja kindlasti ka NO99 “Kuidas seletada pilte...”,
Karusoo projektid jms justkui näitaks, et teatril siiski on lootust olla
ka Eestis peavoolutõe kohta küsimuste esitaja.
Peeter
Jalakas kinnitas aga, et “poliitiline teater on surnud ja Berliinis asub
ta haud, mille peal mõned veel tantsu löövad.” Uus
avangard on tema sõnul hoopis harmoonia. Hea plaan! Ootan
põnevusega selle kajastust etenduskunstis.