See uus afroameerika pop, kommertslik ja cutting edge, üha tuleb ja üha uutes vormides. Ning see on natuke hirmutav, just nagu hüpnoos on hirmutav. Sinuga on manipuleeritud ja ilma asja absurdsust tunnistamata on seda kogemust raske edasi rääkida. Travis Scott ja tema „ASTROWORLD“ on sedasorti trikk – ta ehk isegi ei sobi minu elustiiliga, ei ammenda minu maitsevalikuid, ei kohenda mu poliitilisi veendumusi. Aga ma lasin tal tulla ja võita ja just seda oskab ta kõige paremini. Probleem – ja igasuguste trikkidega on just see probleem – seisneb selles, et ega me lõpuni aru ei saa. „ASTROWORLD“ ei vaja meid tegelikult ennast kuulama. Näiteks ei saa me lõpuni aru, kust ja kuidas helid tulevad ning kes mida ja millal teeb. See plaat on võrgustik ja risoom, tema elurütmides on tuttavaid nimesid ja nägusid (nendest hiljem) ja samas anonüümseid ja vaevukuuldavaid vibratsioone.

« Avalehele 0 Kommentaari