Rootsi keelest tõlkinud Ülev Aaloe.
Lavastaja Mikk Mikiver.
Osades Herta Elviste, Külliki Saldre, Helena Merzin või Kärt Johanson, Margus Jaanovits, Karin Tammaru, Tõnis Mägi, Ants Ander jt.
Atraktiivne igavus – nii see tõepoolest oli. Kes oli igav, mis oli igav ja mismoodi siis atraktiivne? Alustame Tðehhovist. Temaga on mul viimastel aastatel olnud omamoodi dialoog. Olen endalt küsinud, et miks siiski ainult ning ikka ja jälle Tðehhov? Kas siis Tðehhovil polnud kaasaegseid, polnud näitekirjanikke, keda võiks praegu mängida? Ma ei ole seda küsimust veel lahendanud. Sest tähtsam küsimus on, kas Tðehhovit on vaja kaasajastada või päevakajastada, päevakohastada. Ilmselt on. Üks võimalus on Tðehhov ümber jutustada, mõningaid märksõnu või tähenduspesasid esile tõsta (seda on teinud ka Enquist), ümber paigutada, või siis teha lavastajanäoline, samas aga võrdlemisi tekstitruu lavastus, nagu tegi Unt “Kirsiaiaga”.
Ümbertegemisi on varemgi olnud. Kõige esmalt torkas pähe Dürrenmatti katse – Strindbergi “Surmatantsu” töötlus “Mängime Strindbergi” (nägin seda Moskvas Jermolova teatris ja Vanemuises Hermaküla lavastuses, tõsi, viimase puhul ei olnud märgitud, et see on Dürrenmatti töötlus). Kui nüüd ette rutata ja võrrelda Enquisti ja Dürrenmatti, siis Enquist jäi Tðehhovile alla, ja tublisti kohe, sest kui midagi etenduses haaras ja kaasa mõtlema pani, siis just Tðehhovi “filosoofia”, mitte Enquisti katsed Tðehhovit kaasajastada. Dürrenmattil õnnestus see paremini, see Strindbergi haiglasliku süvapsühholoogia lahtiseletamine, oli säravam, vaimukam. Enquisti-poolne Strindbergi-lahtiseletamine “Tribaadide öös” oli meistriteos (lavastus Draamateatris, Katri Kaasik-Aaslav).
Nüüd siis lavastajast. Mikiver on grand ja minu jaoks sugugi mitte old ja seda nii lavastajana kui näitlejana, temanimelisest veinist või viskist rääkimata.
Aga vaadakem 30 aastat tagasi. Juba siis oli Mikiver teatris grand, kuigi elas veel Panso ja polnud lavastamas Unti. Ja kui Mikiver oli juba siis mõlemiti grand, siis minu jaoks oli ta näitlejana ikkagi lihtsalt parem. Verðinin “Kolmes ões” ja Protassov “Elavas laibas”. Need ei kao. Head olid ka “Seersant Musrave’i tants” ja “Pikk päevatee kaob öösse” samast ajast või siis hiljutine “12 vihast meest” Vanemuises, aga näitlejana oli Mikiver ikkagi kõigist ja kõigest üle. Kuidas on vahekorrad praegu, jääb esialgu lahtiseks, sest pole veel vajaliku tõsidusega süüvinud lavastaja-Mikiveri viimase kümnendi töödesse (eriti võõras ja tundmatu on ta mulle kui ooperilavastaja). Aga püüan seda vajakajäämist lähiajal korvata.
Ja nüüd siis täpsemalt sellest igavusest, mis lavastuses paelus. Eks kõigil kolmel – Tðehhovil, Enquistil, Mikiveril – on omamoodi igavust – kes venitab, laskub detailidesse, tänapäevastab traditsiooniliselt, ühesõnaga, kõik soiuvad. Aga Mikiver on suutnud selle neetud igavuse integreerida või sünteesida tervikuks, paeluvalt mõjuvaks etenduseks.
Mõned näited sellest: Maða (Külliki Saldre) – ma pole elus tööd teinud, Tðebutõkin (Ants Ander) – ma pole viimasel ajal ühtegi raamatut lugenud jne. See oli minu jaoks varjatud, diskreetne Mikiveri-poolne tänapäevastamine. Tõsi, Moskvasse, Moskvasse mõjub ka, kuid pigem poliitiliselt.
Ja lõpuks näitlejatest, loomulikult neist, keda ma 2. oktoobril laval nägin. Ühisnimetajat polegi kerge leida. Ühele võiks ette heita grotesksust, teisele tuimust, abitust, kolmandale pinnapealsust, kuigi nad kõik tegid enda võimete kohaselt, üks paremini kui teine. Kui vajakajäämises midagi ühist oli, siis oli see loidus. Loodan, et elektriseerivat ja nakatavat lõbusat igavust tuleb läbimängudega juurde.
P.S. Kommentaar Mele Pesti arvustusele “Kolm igavat õde” (Eesti Ekspress, 26. september 2002). Nagu näha, ei pääsenud ka mina märksõnast igavus, aga ma nägin selles igavuses kavatsuslikult paeluvat. Kuid ma pole nõus osatamisega, et lavastuse stiil oli “halvas mõttes Tartu”. See on lihtsalt teatrialane asjatundmatus.
Vaino Vahing
