Audiovisuaalne ajalooõpik vajab kommentaari
PÖFFi avafilmina esilinastunud USA režissööripaari James ja Maureen Castle Tusty dokumentaalfilm "Laulev revolutsioon" jõuab homsest kinodesse üle Eesti. Filmi autorite ambitsiooniks on olnud jutustada lihtsalt ning arusaadavalt Eesti taasiseseisvumise lugu meie laulupidude traditsiooni kaudu ja tuleb tunnistada, et see on neil ka suurepäraselt õnnestunud. Ligi poolteisetunnine film on silmale ilus vaadata ning veel kaunim kõrvale kuulda. Lugu jookseb selgelt ning ühemõtteliselt, kõik tehakse vaatajale puust ja punaseks ette. On eestlasedki üritanud teha meie lähiajaloost filme, põimides süžeekäikudesse erinevaid paralleele ja allusioone, kuid tulemuseks on reeglina olnud filmid, mis siis kas sumbuvad mingitesse sisemadinatesse või on lihtsalt arusaamatud.
"Laulva revolutsiooni" puhul seda ohtu ei ole, autorid vaatavad toimunut distantsilt ning nende nägemus on klaar. Nii klaar lausa, et rohkemat suurt ei oskagi filmist endast rääkida. Tegemist on hea ajaloolise õppefilmiga, mida on sobilik välismaalastele kinkida või siis nooremale generatsioonile näidata, et nood ka teaks, kuidas vabadus kätte võideti. Tükk aega tehakse selgeks eesti ajaloo olulisemaid nüansse ning tutvustatakse koorijuhte. Muuseas, vahemärkusena olgu öeldud, et filmi vaadates jääb mulje, nagu oleks küüditamine käinud ka kuuekümnendatel, aga see selleks.
Mingit uudisväärtust filmil pole ega ilmselt saagi olla, kirgede lõkkele löömiseks on ta liiga sile ja see pole üldse halb, ei peagi iga film olema Esto-TV ega vaatajat irriteerima. Eestlased jätavad muidugi kergelt arutu rahva mulje, kes nii kui häda käes jooksevad kokku ja kukuvad laulma, aga olgu sellega, kuidas on, konfliktsituatsioonis võiks ilmselt teha hullemaidki tempe kui masslaulmine. Ühesõnaga, see film on kui üks imeilus karamell.
Väidetavalt olevat "Laulva revolutsiooni" esilinastus pannud publiku in corpore nutma, aplaus olnud kümme minutit pikk ning püstijalu. Nojah, ehk oleneb vastuvõtt kontekstist, kus sa filmi vaatad - kas õlg õla kõrval muu rahvaga või kodus DVD-lt. Ilmselt vaatab iga üle kolmekümneaastane kinokülastaja seda filmi läbi oma isikliku kogemuse prisma, meenutub võideldud võitlusi ja mõtleb kõigile neile kuhugi jäänud lilledele, ning ime siis kah, et klomp kurku ei tõuse. No mina ei nutnud, kuigi olen kurgus klompi tundnud näiteks Jean Renoiri "Suurt illusiooni" (1937) vaadates, kui sakslaste käes olevad prantsuse sõjavangid Jean Gabini juhtimise all "La Marseillaise'i" laulavad. Ja ometigi pole ma eales sõdinud sakslaste vastu ja puudub mul ka prantsusmaa kodakondsus. Nii et kalestunud hingedele on vaja paar kraadi kangemat kunstilise uimasti doosi.
Ilmar Raag:
"Laulva revolutsiooni" üheks tunnuseks on eestlastele ebahariliku paatosepedaali põhjavajutamine. Muidugi võiks alustada sellest, et filmi autorid on teinud väga head audiovisuaalset taustauuringut ja on üles leidnud videolõike, mille olemasolust mina teadsin oma "August 1991" filmi tegemise ajal ainult kuulduste põhjal. Nüüd nägin neid lõike ka oma silmaga. Ajaloolises plaanis on samas kohustuslik, et kooliõpilastele seletataks ära filmi mõned ajaloolised ebatäpsused.
Teistpidi on aga need ebatäpsused või ajaloolised vaatevinklid samuti huvitav materjal uurimiseks ehk selle filmi vaatamise järel võiks igaüks endale esitada küsimuse, miks meid niimoodi kujutatakse. Kõik ei tulene loomulikult meist endist, vaid ka filmi autorite kultuurilisest taustast, mistõttu formeerus just selline skeem eesti ajaloost. Pean silmas seda, et ajalooline sündmuste skeem on ühtaegu ülevaatlik ja lihtsustatud. Eelkõige tuleb aga autorite kultuuriline taust välja siis, kui filmi kangelaseks valitud eesti rahva võitlused on vaja viia emotsionaalse kulminatsioonini, nii nagu jutustava filmi peavoolu standard seda nõuab. Eestlastel on emotsioonide väljendamisega selgelt probleeme. Meie jätame kulminatsioonid pigem ära, sest selles peituvad emotsioonid tunduvad omale vaatajale kas valskuse või propagandana. Kui aga sama eestlaste hinges pesitsevat emotsiooni väljendab ameeriklane talle omase narratiivitraditsiooni jõuga, siis muutub kõik kas või hetkeks legitiimseks.
Jaan Ruus:
Ühe suurrahva liige, juurtelt eestlane, praegu ameeriklane, on avastanud, et eestlastel pole sõjajumalat, on vaid laulujumal, ja see jumal on aidanud vabaks saada imperialistliku koletise küüsist.
Režissöör ei varja, et on avastanud ühe kummalise rahva - eestlased. Rahva, kes laulab üheskoos, vaimustunult, tõuseb lauluga vastu kalašnikovidele ja tankitorudele. Niisugune tõsimeelne isevärki suguharu. Eestlaste põikpäisus on muidugi imetlemist ja propageerimist väärt.
Poliitikud otsivad filmist muidugi iseendid: kas nad on ajalukku õigesti asetatud? Märkame, et filmi anonüümsed konsultandid on eesti poliitikute näitamise kindlalt doseerinud ühe poliitilise jõu kasuks.
Margit Tõnson:
Üks üle aegade kõige massiivsema leviskeemiga film esilinastub reedest suure hulga koopiatega Tallinnas, Tartus, Kuimetsas, Võrus, Jõhvis, Rakveres, Haapsalus, Tapal, Krootusel, Ruhnus, Nõmmel, Kuusalus, Pärnus, Kiilis, Põlvas, Kuressaares, Orissaares jm, pluss veel sõidud Kinobussiga otse väikestesse kultuurimajadesse. Ilma kommentaarita jääb film aga vaeseks. Ma ei räägi sellest, et isegi Tõnis Mägi rahvusülest "Koitu" ei osata ära kasutada nii, et kõik-see-mees pisara poetaks. Liiga selgelt paistab läbi ette sattunud (trüginud?) Eesti-poolsete konsultantide "oma lugu". Kui jätta kõrvale see mütologiseeritud laulurahva-kiiks - mitte relvile, vaid kandle saatel lauluviis lahti -, millest "Maleva" filmi tegijad efektselt utreeritud koomika välja pigistasid, siis ega tänases ühiskondlikus situatsioonis, kus toimetavad viha-, põlguse- ja hirmunimelised tegelased, ei õnnestuks laulev ja veretu vabadusepüüd kohe kindlasti. Tiblad tõmmataks rattale, teisitimõtlejad oksa, süütepudeleid lendaks mõlemalt rindelt. Ja ärge tulge rääkima, et mul on elav kujutlusvõime. Vaat siis, mis 15 aastat vabadust meiega teinud on.
