“Tantsupidu” kui pidu katku ajal: August Künnapu kopeerib ja tsiteerib, põimib oma maalidesse irooniat ja varjatud suurejoonelisust. (repro)

Künnapu on küll õppinud arhitektiks, kuid tema käsitluslaad on siiski maalikeskne. Teinekord ei saagi aru, kas tema loomingus on tegemist eklektitsimiga või puhta ja siira naivismiga. Luues karikatuurseid stseene sportlastest, koertest, kassidest, arhitektidest ning arstidest, on tema piltide taustsüsteem alati olnud analüütiliselt humoorikas. Anakronisti või hüpermaneristina ammutab Künnapu inspiratsiooni mineviku suurmeistritelt, ta kopeerib ja tsiteerib, põimib oma maalidesse irooniat ja varjatud suurejoonelisust.

Maal “Pärastlõuna Pegasuses” on kindlasti omamoodi tähenduslik. Künnapu on küll ise sündinud 1978. aastal, kuid mälestus kunagisest legendaarsest kohvikust Pegasus on säilinud isa Vilen Künnapu kaudu (alles hiljuti toimus Draakoni galeriis tema näitus “2012”).

August Künnapu maalid on sümbolistlikult sünged ja tema tööd on hakanud muutuma kubistlikumaks, töödel kujutatud inimeste näoilmed on grotesksed. Elu ei peagi ainult ilus olema! Künnapu tunnistab siiralt, et on alati käsitlenud inimesi võrdsetena, sõltumata nende erinevatest vaadetest ja aadetest. Künnapu maal “Hommikune tango”, millel kaks naist teineteist embavad, meenutab pisut Eduard Wiiralti teost “Kabaree”.

“Tantsupidu” on kui pidu katku ajal. Seal on omajagu brutaalsust, kuid see on sihipärane lihtsus maalikunstis, mis ei tähenda seda, et autor ei oska maalida. See on naturalism, mille eesmärgiks on olustiku “loodusteaduslikult” täpne kujutamine.

Võib-olla see on just uus subjektiivsus? Uus subjektiivsus on vihje uusasjalikkusele (Neue Sachlichkeit), mis sai alguse 1920ndatel Saksamaal ja millele andis 1976. aastal nime kunstikriitik Jean Clair. Seda kunstivoolu esindas 1960ndatel Ameerikas David Hockney, kelle töid võib nende lihtsuses võrrelda ka Künnapu omadega. See on vastukaal kontseptualismile, viimistletud figuratiivsusele ning popkunsti pinnapealsusele.

Vastupidi avangardistidele püüdsid kunstnikud tagasi pöörduda asjade tegelikkusse. Nad pühendusid nähtava maailma tähelepanelikule vaatlusele.

Künnapu peab küll enda eeskujudeks ja mõjutajateks briti pop-naiviste, kuid siiski on tema loomingus omajagu ka angloameerika sugemeid, Hockney mõjutusi. Kirjandusest paralleele tõmmates võib visuaalses mõttes võrrelda Künnapu maale ameerika kirjaniku Edgar Allan Poe loominguga. Igal pool peitub midagi salapärast.

Mõnes mõttes on Künnapu maalid tühjad, ja seda metafüüsilises võtmes. Näiteks maal “Sõbrad ja torn” on justkui urbanistliku maailma kehastus. Samas võib kõrvutada tema teoste olustikku justkui peegelpildis meie kõigi teise “minaga”. Hommikul oleme ühed, õhtul teised. Seda kehastab kindlasti ka galerii laes olev installatsioon ülemaalitud rösteriga. Künnapu maalid näitavad mingis mõttes elu kõverpeeglis, kus tuleb iseenda tõeline pale leida läbi huumoriprisma.

Kunstnik on oma loomingut palju võrrelnud Andres Toltsi töödega, on pidanud teda üheks oma eeskujuks ja vaimseks õpetajaks. Nüüd on ta aga jõudnud etappi, kus on leidnud oma tõelise kunstnikumina ja oma stiili.


August Künnapu
näitus
“Pühad hetked lihtsa inimese elus”

Draakoni galeriis 9. juunini 2012.