Mis tahes žanri sugemeid ja algallikaid Sun Araw’ muusikast rääkides ka välja ei tooda, näivad nad ühtviisi paika pidavat, kuid selsamal hetkel ka eksitavad ja üleliia õhukesed olevat. Ma ei soovi ka uhkelt hõisata, et Sun Araw’ muusika on sõnulkirjeldamatu ja lahterdamatu (stiilide) tulevärk. Ei. Kuigi pisut dub’lik hypnagogic tropical psych-trance-funk (jeeh!!) pole sugugi vale öelda, voolab “On Patrol” rahulikus, uimases ja liiga kindlas sängis, et teda nii pikkade stiiliviineritega palistada. Mis tähendab, et eelneva kribu-krabu võib kokku võtta nii – Sun Araw’ “On Patrol” on tulnukalik weird shit, mis mõjub ometi maisemalt kui muld.

Sun Araw on üks mees, Cameron Stallones. California elanik, lähedalt seotud hüpnagoogilise uimamusa-firma Not Not Fun ümberkaudsetega – mängib pilli sealses psühh-rokk-trupis Magic Lantern, varem oli ka Pocahauntedi hingekirjas, tegutseb ühtlasi plaadimärgi supergrupis Vibes, on kujundanud mitmeid Not Not Funi väljalasete plaadiümbriseid.

Sun Araw kasvas õigupoolest välja Magic Lanterni demolindistustest ja loo-visanditest, mida Cameron pidas liiga isiklikku maitsesse sõlmitud olevaks, et neid terve ansambliga täide viia. Ja hea on. Magic Lantern ja Sun Araw on kaks täiesti erinevat ampsu.

Sun Araw’ neljas täispikk album “On Patrol” on tema kõige ühtlasem ja kuulajasõbralikum teos, sellegipoolest nii tolmuse ja räämas kõlaga, et võiks vabalt olla obskuurne new-age-plaat aastast 1970, mis tänaseni kuskil mahajäetud keldris kuulajat on oodanud. Plaat koosneb üheksast kauakestvast loost (lühim 5:29, pikim 16:40), mis sõtkuvad aegamööda uimasel tempol. Instrumendid – Cameroni klaasine kitarr, suudmaigutav bass, kohmakas Farfisa-orel, süntesaator, kongad ja rütmid sämplerist – liiguvad selles riituslikus heliolluses omapäi, suures ruumis, teineteisest eemal ja vaid pooleldi teadvusel olles. Kokku saavad nende sumedad helid seal, kus seisab ja kõigub neid juhtiv nõid – aeg-ajalt, tõepoolest üksnes aeg-ajalt häälitsev Cameron. Tasasel tulel podiseva nõiapaja ümber hiiliv ja aurav muusika. Muusika, mis väheste vahendite ja otsekui laisa panustamisega moodustab pineva ja aina kuju muutva muusika. Selle paja ümber on nii mõnus ja loid pikutada, et muu maailmas toimuv ei lähe hetkekski korda.

Läheks tagasi stiilivihjete juurde, mis võiksid justkui aidata Sun Araw’ meisterlikku heliarhitektuuri paberilt kuulda. Tropical? Jah, sellest muusikast õhkub kahtlemata roiutavat lämbust. Ka Cameroni hüüded kõlavad orientlikult, India džunglisse peidetud templist kajavatena, ning lainetavatel kitarridel võib leida ühiseid omadusi Hawaiiga. Dub? Diipi kaja on siin küllaga ja loomulikult tumedat bassi, mille monstrumlik tähetund on 16minutises lõpupalas “Holodeck Blues”, kuid dub’i sujuvusega võrreldes jääb “On Patrol” meeldivalt jäigaks. Hypnagogic? Ärkvel ei ole see muusika mingil juhul. Psych-trance? Oh, hea küll, kõik siin on totaalne psych-trance.

Aegluubis liikuvates kaadrites toimub harva midagi nii kaasahaaravat, meeli ja tähelepanu lukustavat kui “On Patrolil”. 9