Aus lugu sellest, kuidas Tartus progerokki tehti

Raamatusse ansambli Pantokraator käekäigust on Raul Ranne hinnangul trükitud paeluv lugu.

Erikul oli klahvpill nimega Pille. Kui ühendada Pille vanaaegse puust raadioga, saab mängida küll, kahte Pillet samaaegselt kasutades võib aga isegi torupilli matkida!

Nii on kirjas “Valge raamatu” esimeses peatükis Pantokraatori (mis siis veel seda nime ei kandnud) esimestest tegemistest.

Eks käisin minagi kaugetel kooliaegadel mõne nädala mööda linna ringi, kitarrikott õlal, ning nautisin võõraste tütarlaste imetlevaid pilke. “Näe, bändimees läheb!” tundusid nad ütlevat.

Aga pilli ma mängima ei õppinudki. Pärast seda, kui isa lemmikkassetile, millel haruldane raadiosalvestis Louis Armstrongi (ja “inglitekoori”) kontserdist, lindistasin laualambivedru ning õhupalli abil tekitatud helid ning avangardse ähkimise, ei paistnud ma eriti lootustandev muusik ka oma lähisugulaste silmis.

Nii jäigi.

Seda suurema mõnuga loen lugusid tegijatest, kes laias laastus sarnaste pillide ja sarnase ambitsiooniga kunagi alustasid ja nii, sihipäraselt oma rida ajades, lõpuks tõepoolest bändimeesteks said. Ikka esialgu kastrulit, pioneeritrummi tagudes ning laste klahvpilli Pillet piinates ning tasapisi n-ö pärispillidele üle minnes.

Pantokraatori “Valge raamatu” jagaksin ma kaheks. Esiotsa tuleb bändiks saamise lugu.

Täpselt selline nagu sadadel bändidel enne ja pärast, ent siiski vägagi isiklik lugu, mis muuhulgas aitab parandada minu, Tallinna mehe pähe kinni jäänud eksliku teadmise, et Panto oli ennekõike Lauri Saatpalu bänd.

Tutkit! Saatpalu polnud alguses üldse. Kui see üldse kellegi bänd oli, siis Erik Sakkovi bänd.

Jah, oleks ma kunagi selle peale tulnud, et Sakkov, kellega olen rääkinud Tallinna Sadama perspektiividest ning kelle käsi oli mängus (kui ma ei eksi) selles, et Ühispanka kunagi kaugetel aegadel Itaalia pangaks hakati pidama (“Banco unione...” reklaame mäletate?), on tegelikult suur osa Pantokraatorist.

Meeleolukas, ja mis oluline, eneseirooniline tekst koos rohke illustreeriva pudinaga annab tõepoolest 80ndate alguse Tartust, muusikast, elust ja valust pildi, millest vähe teadsin.

Nojah, teadagi polnud Tartu Tallinna kuttide silmis linn. Fix oli ainus asi, mis muusika mõttes selle paigaga seostus.

Ning kui arvestada, et õiged mehed kuulasid sel ajal punki (või hevi), siis polnud me jaoks olemas tegelikult Fixigi. Kas Tartus üldse tehti punki? Hevi?

Kord 80ndate lõpus (või 90ndate päris alguses) oli Pantokraator telekas. Siis, kui seal laulis juba Saatpalu.

Oli aeg, mil progerokita ei saanud Tallinnaski. Jethro Tull oli sel ajal Ozzyle peale lindistatud. Ja nüüd, palun, omamaine Pantokraator. ETVs!

“Valge raamat” ütleb, et see videoklipp ei elanud üle hilisematel aegadel ETVd tabanud lindipõuda. Lindistati üle, krt. Täpselt nii nagu mina lindistasin Ozzile ­Jethrot peale. Kahju. Just hakkasin nostalgiliselt ümisema.

Raamatu teine pool ehk see osa, kus kirjas aeg, mil n-ö päris bändina suurtele lavadele kiputi, on mu arvates parem. Kas või seepärast, et seal on neid hetki, mida ise mäletan.

Olen alati mõelnud, kuidas käivad suurtes bändides tegijate vahetused. Kuidas ikkagi öeldakse mõnele heale sõbrale – kuule, kao, sa jood liiga palju. Või siis – ma lähen, sest enam ei paku pinget.

Panto raamat kirjutab säärasetest minekutest vägagi veenvalt.

Ühel päeval oli Jaani (Söödi) kitarr jälle “natuke” hä&aum l;lest ära. Siis see juhtuski – Pets (Jõgioja) käratas Söödile: “Nüüd kas paned oma panni häälde või tõmbad minema!” No mis te arvate, kas Jaan pani oma kitarri häälde? Jaan ei öelnud sõnagi. Näost valge Sööt võttis oma pilli, lõi ukse enda taga kinni ja kõndis oma uuele elule vastu.

Või siis koht, kus andekas kidramees Andres Moro end “Fiesta Internationali” nimelisel üritusel Pantokraatori kontserdi ajaks lootusetult täis jõi ning bändi esinemise vägisi p..se üritas keerata. Pärast kuulsusrikast etteastet suutis Erik Morole öelda ainult kuus sõna ja needki läbi hammaste: “Mina sinuga enam bändi ei tee!”

Sääraseid elusalt dramaatilisi (või pisut vähem dramaatilisi) episoode kohtab raamatus mitmeid ning jääb vaid imestada, et Sakkov (või siis bändi kollektiivne aju) need nii täpselt on suutnud meelde jätta. Tavaliselt jäävad säärased lood kuhugi prooviruumi ning tulevad välja vaid siis, kui vanad bändikaaslased sattuvad koos kärakat panema.

Huvitav on muidugi see, et mul pealtvaatajana ei paistnud too Fiesta kontsert rannahoone ees sugugi nii hull kui raamatus kirjeldatud.

Kui nüüd võrrelda Mihkel Raua menukit “Musta pori näkku” ja Sakkovi koostatud ja kirjutatud “Valget raamatut”, aga võrdlemata ju ei saa, siis üks (Raua raamat) on kui “Trainspottingu” film – säärane emotsionaalne, värviline ja hullumeelne oksepurse. Teine (Pantokraatori raamat siis) on kui üks ammu nähtud Soome film “Pitkä kuuma kesä” noortest kuttidest, kes bändi teevad, proovivad ja ajavad taga seda oma musa. Ning vana bussirisuga mööda riiki tuuritades otsivad oma publikut ja kuulsust. Erinevad ja ometi paeluvad lood.

Kuhu kadus Pantokraator? Mõtlesin, et läks niisama laiali. Saatpalul tulid ju uued värgid, mida me kõik teame.

Raamatus on see kirjas: Aasta oli siis 1994. Tundus, et Hovery Covery epideemia on ajutine ja kiiresti mööduv nähtus. Poole aasta pärast oli seis sama. Veel 1994. aastal kinnitasid Erik ja Lauri üksteisele, et kui nüüd tuleks mingi normaalne pakkumine, siis saaks bändi jälle paari nädalaga käima, aga ega nad ise ka seda enam nii väga ei uskunud.

Ning päris lõpuks: Ühel masendaval pärastlõunal viis Erik oma pillid komisjonipoodi. Pillide eest sai raha. Raha eest sai perele süüa osta.

Võib-olla ei ole ma sattunud peale, ent mu arust pole paremat diagnoosi 1990. aastate alguse Eesti muusika seisule antudki.

Jah, nagu öeldud, Pantokraatori “Valge raamat” ei ole “Musta pori näkku vol 2”... ja jumal tänatud, et ei ole.