Jüri Lipping (koostaja ja toimetaja). “Kaasaegne poliitiline filosoofia: Valik esseid.”
Tartu: EYS Veljesto Kirjastus 2002. 353 lk. 150 kr.

Kenneth Minogue. “Poliitika:
Põgus
sissejuhatus.”
Tlk Marko Ringo.
Tallinn: Kupar 2002.
132 lk. 89 kr.
Poliitika on valdkond, mille seos mõistlikkusega on habras. Me näeme niihästi ajaloost kui tänapäevast, kuidas poliitikute kavatsused annavad soovitule vastupidiseid tulemusi, kuidas sõnadel on iga tegutseja jaoks ise tähendus, kuidas sirgus laostab ja kõverus kosutab. Liiga suur roll on seal demagoogial, fortuuna kapriisidel, ajaloo kavalusel ja vägivallal. Kuidas sellise valdkonna üle üldse mõistuspäraselt arutleda? Kuidas vältida arutluse muutumist jutlustamiseks? Ja mis asi see poliitika lõppude lõpuks üldse on? Neid ja mitmeid muid küsimusi käsitlevad nii Kenneth Minogue’i sissejuhatus kui Jüri Lippingu antoloogia.
Progressiivsete intellektuaalide hulgas on levinud vaade, mida meil väljendas hiljuti Iivi Masso: “Liberaalse ideoloogia peamine aps seisneb selles, et see rakendab oma poliitilisi ideaale ainult nn poliitilises, st riiklikus sfääris. (...) Kuid võim toimib ka kodus ja majanduselus. Kui peamised ebavõrdsust taastootvad mehhanismid on kuulutatud apoliitiliseks, siis jääb poliitiline võrdsus formaalseks” (Vikerkaar 2/3, 2002). Seega tuleks kõik sfäärid, milles võiks avalduda võim ja ebavõrdsus, politiseerida. Teise maailmasõja järel läänes ongi majandus nihkunud erasfäärist avalikku sfääri ja 60ndatest on hoogustunud üleskutsed kultuuri, hariduse ja intiimelu politiseerimiseks. Poliitika üle mõtlejate seast astus sellele tendentsile jõuliselt vastu Hannah Arendt, keda Iivi Masso on huvitaval kombel meile hoopis sümpaatiaga tutvustanud (Vikerkaar 8/9, 2001). Ühiskonnasfääri paisumine ühelt poolt riigi ja teiselt poolt eraelu arvel ning sentimentaalse moraliseerimise tungimine poliitika asemele olid Arendti silmis tegurid, mis viisid totalitarismi.
Inglise konservatiivse poliitikateoreetiku Kenneth Minogue´i ladus ja mõttetihe arutlus liigub samu radu: “Mis eristab poliitikat – mida me võime laias laastus samastada vabaduse ja demokraatiaga – despotismist, on avaliku ja erasfääri tunnustamise fakt iseeneses.” Siit saame ühe poliitika määratluse: poliitika vastandub despotismile ja tema elemendiks on vabadus ja demokraatia. Igal ajal ja igal pool seega poliitikat ei leidu. Arendtil oli nostalgilisem arusaam, et tõelist poliitikat ehk poliitilisust on esinenud ainult harvadel puhkudel Kreekas, Roomas ja uusaja alguses, tänapäeval aga toimub poliitika asemel pigem reeglitele allutatud konkurents avalikele ressurssidele. Aga Minogue´i meelest võiks sedagi nimetada poliitikaks, tema lähenemine on inglaslikum: poliitika on reeglitega mäng, mis loomu poolest nõuab vastast, seega mitte sõda, mille eesmärk on vastase hävitamine.

Seevastu Mandri-Euroopa mõtlejad, keda esindab Jüri Lippingu huvitavalt koostatud lugemik, on enamasti lähtunud süngemast vaatenurgast. Vastandades poliitikat lunastuseotsingule ja absoluutsele eetikale, rõhutab Max Weber, et poliitikul tuleb tegemist teha tumedate deemonitega, sest tema sfääriks on vägivald, olgugi et õiguspärastatud kujul. (Ja Bernard Williams arutleb küsimuse üle, kas poliitikas osalemine eeldab kriminaalse kalduvuse olemasolu, jättes vastuse küll lahtiseks.) Minogue´i kirjeldatud muretendentse saaks Weberi terminoloogias iseloomustada kui vastutuseetika väljatõrjumist veendumuseetika poolt. Neid kaht eetikavormi on filosoofiliselt küll raske lahutada: mida on väärt veendumused, mis ei hooli tagajärgedest, millele nad õhutavad? Ja kuidas saaks võrrelda erinevate tegudega kaasnevat vastutust, kui puuduksid veendumused? Kuid sotsioloogilises plaanis tabab see eristus midagi väga olulist.
Carl Schmittil ei ole poliitika tuumaks mitte avaliku ja eraviisilise, vaid sõbra ja vaenlase eristamine ja temal ei vastandu poliitika depotismile, vaid liberalismile, mis püüab konflikte summutada, neid reeglitega mänguks muutes või majandusele taandades. Michel Foucault’ meelest on poliitika sõja jätkamine teiste vahenditega. Arvatavasti just Foucault on kõige enam mõjutanud tendentsi otsida ja leida igalt poolt võimuavaldusi, kuigi võimu mõiste muutub nõnda üsna tühjaks ja kasutuks. Niisiis võiks poliitika käsitlejad jagada kahte leeri – ühtede meelest on poliitika reeglitega sport (lisaks Minogue´ile veel nt John Rawls), teiste jaoks (eriti Schmitt) on selle tuumaks riid ja vägivald.

Leo Strauss eristab poliitilist teoloogiat, mis põhineb ilmutusel (nt et eksistentsi tuumaks on riid ja sõda või hoopis rahu ja harmoonia), ja poliitilist teooriat, mis püüab ühiskonnas käibivaid tõekspidamisi viia sidusasse süsteemi – vajaduse korral ohverdades mõned tõekspidamised süstemaatilisusele ja süstemaatilisuse mõnedele eriti juurdunud tõekspidamistele. Niisuguse kaalutletud tasakaalu otsimisega on tegelenud tänapäeva tähtsaim poliitikateoreetik John Rawls, põrgates ebaõiglastele ad hominem rünnakutele feministide leerist, kes peavad tema õigluseteooriat “valge keskklassi mehe” ilmavaateks. Pigem võiks öelda, et Rawlsi teooria pole niivõrd politoloogia kuivõrd angeloloogia – ingliteadus, kuuludes vahest samuti otsapidi poliitilise teoloogia valda. Kusagil teispoolses ruumis arutlevad teadmatuse loori varjus kehatud olendid, kes pole veel täielikult inimesestunud, millistel tingimustel nad nõustuksid võtma meie planeedil kehalist kuju. Foucault seevastu jätkab prantsuse traditsiooni, milles on poliitiline keha ikka esiplaanil olnud. Aga ka Isaiah Berlin tuletab meile Kanti sõnadega meelde, et “nii kõverast puust kui inimene on tehtud, ei saa midagi täitsa sirget”. Ja Judith Shklar rajab kogu oma liberalismikäsitluse inimese kehalisusele, tema võimele tunda valu ja hirmu: “Me teeksime hulga vähem kahju, kui õpiksime üksteist tunnustama kõige muu kõrval ka tundlike olenditena ning mõistaksime, et füüsiline heaolu ja sallivus pole sugugi alaväärsemad muudest eesmärkidest, mida igaüks meist on võtnud nõuks järgida. (...) Poliitiliselt on aatelisuse funktsiooniks olnud enamasti hävitusorgiate väljavabandamine”. Ja lõppude lõpuks pidas juba Hobbes inimese ainsaks universaalseks sooviks ellujäämist ning John Dunn argumenteerib, et ka tänapäeval pole paremat õigustust inimese poliitilistele kohustustele riigi ees kui Hobbesi toodud – need põhinevad riigipoolsel kohustusel tagada julgeolek.

Nii Berlin kui Shklar esindavad liberalismi puhtal minimalistlikul kujul kui negatiivset vaateviisi, mis laiendab Schopenhaueri tagurpidi pööratud augustiinlust poliitikasfääri – hüve ei ole midagi enamat kui kurja puudumine. See aga ei ole liberalismi ainus tähendus. Palju avaramas ja lõdvemas mõttes nimetatakse liberalismiks kogu hilisuusaegset arusaamist poliitikast. Selles mõttes liberaalsele poliitikale on omased järgmised tunnused: piirangud valitsusvõimude tegevuse ees, õigusriik, mitmeparteilised valimised, kohtuvõimu ja riigiteenistujate iseseisvus, tsiviilkontroll sõjaväe üle, usu- ja ühinemisvabadus, eraomandus jne. Selles mõttes kätkeb liberalism endas nii konservatismi kui ka sotsiaaldemokraatiat – nii konservatiiv Minogue kui sotsiaaldemokraat Jürgen Habermas on laias mõistes liberaalid. Tänapäeva angloameerika poliitikateoorias vaieldakse palju nende põhimõtete rakendamisviiside üle, kuid põhimõtteid endid peetakse enesestmõistetavaks ega seata kahtluse alla.
Mandri-Euroopa ajalugu on olnud vintsutusterohkem ja liberalismi seal tavaliselt millekski enesestmõistetavaks ei peeta. Selle eeldused on tihti kas neutraalse või vaenuliku kriitika all. Liberalismi põhimõtteid peetakse kas hukatuslikeks või silmakirjalikeks. Need kas nõrgestavad õhtumaade tsivilisatsiooni, riigivõimu, tõelist emantsipatsiooni vms või on hoopis silmakirjalikuks kattevarjuks tõeliste klassi, rassi- jne konfliktide ees. Mõnikord jätab see liberalismikriitika mulje, et kriitikuid ei kannustagi mingi tugevam aade kui soov mõjuda eriti originaalselt läbinägeliku, illusioonidevaba, küünilise ja elutargana. 

Valdkonnaomase demagoogia ja silmakirjalikkuse tõttu on poliitiline mõistetarvitus alati mitmetähenduslik. Minogue´i sõnul iseloomustab võimekat poliitikut “oskus konstrueerida seisukohta, mis vastandlikke soove lepitades meeldiks paljudele inimestele.” Ka poliitiliste mõistete arengulugu on väga käänuline. Nii nagu inimene sai nina algselt selleks, et lõhna tunda, aga tänapäeva inimese lõhnameel on kärbunud ja ta kasutab seda peamiselt prillide toetamiseks, nii on ka suured sõnad nagu “riik”, “vabariik”, “rahvas” või “suveräänsus” korduvalt oma otstarvet vahetanud. Seda teemat käsitleb Lippingu antoloogias Quentin Skinneri etüüd.
Milline on aga poliitikafilosoofia vahekord poliitika enesega? Üks äärmus näeb siin väga tihedat seost: näib nagu tuleneks näiteks Straussi meelest halb poliitika halvast filosoofiast. Arendtil aga on igasuguse filosoofia mõju olnud poliitikale kahjulik. Suuri ja korrapäraseid pilte maaliv filosoofia jõuab lõpuks meelsasti türannia rüppe, kuna ei suuda kuidagi hõlmata pulbitsevat poliitilist tegelikkust. Võibolla avaldub poliitikafilosoofia ja poliitika seose tähtsustamises mõtlejate professionaalne kalduvus oma ametit üle tähtsustada. Mõistagi on ideedel poliitikas suur roll, kõik alalhoidlased ja vabameellased, türannid ja revolutsionäärid juhinduvad ju mingitest ideedest. Aga samas ei ole filosoofidel nende ideede genereerimise, artikuleerimise ega interpreteerimise vallas küll monopoli.

Kui heita pilk lugemiku registrisse, siis Stalin esineb seal ühe, Bismarck kahe ning Lenin ja Hitler kolme viitega, kuid Sokratest, Platonit, Machiavellit ja Hobbesi mainitakse vähemalt kümme korda sagedamini. Sellest jääb mulje, et poliitikafilosoofia ei mõtesta niivõrd poliitikute tegusid, kui teiste poliitikafilosoofide mõtteid. Selles suhtes on võimsaks erandiks lugemiku kõige vanem ja kummalisel kombel ka kõige tänapäevasem pala, Max Weberi mehine kõne “Poliitika kui elukutse ja kutsumus”.