Ausa ajaloo poole
Kogu nõukogude aja käis varjatud võitlus ametliku ja mitteametliku Eesti ajaloo vahel. Ametlik ajalugu, mida koolis õpetati ning rahvale pähe taoti, oli jämedalt võltsitud. Üldteada sündmustest kas valetati häbematult (nn juunipööre ja nõukogude sõjaväe roll selles; koguni märtsipommitamist püüti mõnda aega sakslaste kaela ajada!) või vaikiti need surnuks (massimõrvad Tartu vanglas, Kosel, Kuressaares jm; massarreteerimised ja -küüditamised; metsavendlus). Vähimatki edu sellega ei saavutatud, küll aga hakkasime ametlikku ajalugu umbusaldama isegi siis, kui see tõtt rääkis.
Teine häda ametliku ajalooga oli see, et seda ei kirjutatud mitte meie, vaid vallutajate seisukohast – varasemat ajalugu Vene, uuemat nõukogude omast. Kui nemad kirjutasid meie üürikesest iseseisvusajast ainult halba, siis meie rääkisime sellest ainult head – mis saaks võõra võimu allasurutud rahva puhul loomulikum olla? Niisuguses olukorras jäid paljud olulised, meie seisukohast ebameeldivad faktid meie, s.t mitteametlikust ajalookäsitusest välja. Meie tollast suhtumist võib kirjeldada Koidula sõnadega – las laimab võõra kadedus. Iseseisvusaja mälestus aitas meil kesta ja taas vabaks saada.
Nüüdseks oleme üle viieteistkümne aasta rääkinud ja kirjutanud mis tahes ajaloosündmustest tsensuurita. Oleme taas saanud ajalugu kirjutada oma riigi ja rahva seisukohast. Sealjuures ei ole see olnud mingi üks seisukoht, vaid valitseb seisukohtade paljusus nagu demokraatlikule maale kohane. Kõige suuremaks saavutuseks ajalooteadvuse asjus peangi seda, et üks ametlik ajalugu ei ole asendunud teisega, vaid võimalikuks on saanud vaba arutelu. Kirjutatakse muu hulgas ka asju, mida on ebameeldiv ja valus lugeda. Ent pole teist teed mineviku painest vabanemiseks. Initsiatiiv meie lähiajaloo tutvustamisel maailmale ei ole praegugi mitte nii palju meie käes kui Venemaa kogenud kätes, mis selles asjas, nagu paljudes teisteski, jätkavad nõukogude üritust. Hoopis rumalat nõu annavad need tarkpead Idast ja Läänest, kes soovitavad meil vana asja mitte meelde tuletada. Kas nad tõesti soovitasid seda ka Euroopa ja Ameerika juutidele?
Aga nemad valetavad edasi – süstemaatiliselt näiteks Venemaa välisministeeriumi suu läbi. Selle töötajatest ei saa aru, missugust riiki nad esindavad – kas uut, demokraatiast rääkivat Venemaad, või toda olemast lakanud N Liitu. Selles kontekstis saab vaadelda ka nn monumentide kriisi Eestis.
Venemaa ei näe Eestisse ja teistesse okupeeritud riikidesse püstitatud II maailmasõja sammastes mitte langenute mälestusmärke, vaid N Liidu vallutuste ülistusmärke. Siiamaani on Eestis hulganisti nõukogudeaegseid mälestussambaid ja -kive, mille tekst räägib ühe või teise Eesti paiga vabastamisest aastal 1944. Paljusid neist on viimasel ajal Venemaa saatkonna algatusel renoveeritud või kavatsetakse seda teha. Sõjalendurite kalmistul värviti hauatahvlitel viisnurgad värskelt punaseks, aga seal puhkavate inimeste nimed jäeti uuendamata! Meie poliitika olgu: langenuid mälestavad hauatähised jäägu ja hoitagu korras, vallutuse ausambad olgu meie koduõuelt kadunud. Poodu maja ette köie ausammast ei soovita.
Kas pidime 1944 seisma, käed kõrval, ja pealt vaatama, kuidas tapjad ja küüditajad tagasi tulevad? Ei usu, et keegi oleks 1944 rinnet hoidnud selleks, et osa rahvast kodumaalt pageda jõuaks, nagu nüüd on väidetud. Tagantjärele tarkust ei maksa projitseerida kuuekümne aasta taha. Küll olen kohanud arvukalt neid, kes 1944 lootsid Vabadussõja-aegse olukorra kordumisele: ühed vallutajad lähevad, teised tulevad; sobival silmapilgul kuulutame välja oma riigi. Oma tuntud raadiointervjuus 7. veebruaril 1944 ütles professor Jüri Uluots okupeeritud maa oludes hämmastava otsekohesusega: "Mobilisatsiooni heal kordaminekul ja selle tulemusena rohkel arvul kogunenud, võimalikult hästi relvastatud ja oma maa ja rahva piire ja eluaset kaitsvail eesti sõjalistel jõududel on hoopis suurem tähendus, kui seda siin avaldada jõuaksin ja saaksin. Paluksin selles suhtes olla täiesti veendunud."
Ka Punaarmee Eesti korpuses oli küllalt – tõenäoliselt enamik – neid, kes olid valmis esimesel võimalusel asuma võitlusse Eesti riigi eest. Omaaegne kolleeg ülikoolist – mitte mobiliseerituna, vaid vabatahtlikuna Saksa sõjaväkke läinu – rääkis aastakümnete eest järgmise loo. Sügisel 1944 sai tema sõjatee läbi. Ta torkas püstoli Ambla kiriku kiviaeda (seal peaks neid rohkemgi leiduma!) ja asus koos paari kaaslasega Tartu poole teele. Päeval magasid, öösel liikusid. Taludest anti erariided selga, süüa ja öömaja. Koputasid ühel õhtul taas ühele uksele, paluti sisse. Kui nagis Punaarmee sineleid rippumas nägid, vaatasid perenaisele otsa. Too ütles, et ärge kartke, tulge edasi, poeg tuli sõjast koju. Terve öö istusid kuus noort meest laua taga ja arutasid kolmanda tee võimalust – kas on lootust oma riigi taastamiseks midagi ära teha. Nad jõudsid ühisele järeldusele, et praegu mitte, ja hommikul jätkasid Tartumaa poisid teekonda. Muuseas, sellelesamale mu kolleegile andis pärast kojujõudmist vallavanem silmagi pilgutamata valetõendi selle kohta, et ta pole kehva tervise tõttu sõjaväes teeninud. Ise teadis hästi, millega riskis. Gustavnaanliku masohhismi ja soigumise asemel peaks meeles pidama selliseid seiku.
Üks meie nõrkus on (nagu lätlastelgi) see, et rahvuslik identiteet on meil küll tugev, aga riiklikku identiteeti on õnnetult vähe. Riik, mis tahab püsima jääda, peab muu hulgas tunnustama neid, kes selle riigi heaks midagi ära on teinud. Mehed, kes 1944 relva võtsid, panid niisamuti elu kaalule Eesti riigi taastamiseks, kuigi lootust selleks oli vähe. Riik võtku nende ees müts maha, maksku pensioni, hoolitsegu nende tervise eest! Ja nagu öeldud: pangem püsti ausambad. Mitte mundritele, mida enamasti polnud võimalik valida, vaid meestele.
Meil pole õigust mõtelda nii, et meie teame niigi oma ajalugu ja seda, mis kommunism endast tegelikult kujutab, ja kui teised seda teada ei taha, siis surgu lollina. Kommunismi kohta tõtt rääkida on üks meie missioone maailmas. See on meie võlg niihästi ohvrite kui ka inimkonna ees.
Vabal maal ei jagata enam ajaloofakte sellisteks, mis on kasulikud meile, ja sellisteks, mis on kasulikud vallutajatele. Kõik meie ajaloo olulised faktid peavad leidma koha ja tõlgenduse(d) meie ajalookirjutuses.
Saksa okupatsiooni aegseid juudimõrvu Eesti territooriumil pole uurinud mitte meie ise, vaid teised okupandid – oma NKVD/KGB abiga. Meil polnud põhjust arvata, et nad neist asjust tõtt räägivad, kui nad muidu valetasid. Teiseks oli ja on nõukogulastel küll kõige vähem õigust eestlastele neis asjus midagi ette heita, sest just nemad hävitasid meie riigi, mis esimesena maailmas andis juutidele kultuurautonoomia ja pälvis sellega rahvusvaheliste juudiorganisatsioonide tunnustuse. Kolmandaks oli väljakannatamatu, et ühe okupandi kuritegudest räägiti üle neljakümne aasta vahetpidamata ja teise omadest ei saanud piiksatadagi.
Paraku ei tähenda see, et mitukümmend aastat räägiti ainult ühe režiimi kuritegudest, nagu peaksime meie nüüd niisama kaua rääkima ainult teise omadest. On kisendav ülekohus, et massimõrvarid Idel Jakobson ja Nikolai Trankmann surid oma voodis. Aga täpselt niisamuti peame meie kindlaks tegema ja tagantjärele vähemalt ajaloo kohtu ette tooma need kurjategijad, kes reetsid, vägistasid ja hukkasid 14aastase Tallinna koolitüdruku Ruth Rubini sellepärast, et see laps oli juut.
Toon siinkohal üheainsa näite sellest, kui segased need asjad ikka veel on. Einar Sandenilt ilmus sel aastal enam kui kolmesajaleheküljeline huvitav raamat "Tormi käest Tulemaale" (Tallinn: Olion, 2004), mille peategelane on põneva elulooga EV kaitsepolitsei ohvitser, kellest raamat jätab väga sümpaatse mulje. Omaaegne KGB-literaat E. Martinson kirjutab sellestsamast mehest asju (Ruth Rubini arreteerimine ja mis sellele järgnes – raamatus "Haakristi teenrid", Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1962, lk 155), mille eest – kui kirjutatu tõele vastab – tulnuks seesama mees kohtu alla anda või sõjaolusid arvestades kohapeal maha lasta.
Minul on põhjust uskuda muidugi Sandenit, kes pole mulle kunagi valetanud, ja mitte Martinsoni, kes – sellesama ja teiste tema raamatute järgi otsustades – valetamisest, võltsimisest ja laimust elaski.
Aga siinkohal pole vaja mitte uskuda, vaid teada. Et Eestis Saksa okupatsiooni ajal inimesi üksnes selle eest tapeti, et nad olid juudid või mustlased, on vaieldamatu tõsiasi. Kui meie ei taha sellest rääkida ega kuulda, miks ootame siis, et teised kuulaksid meie tõtt? Me peame neid asju uurima ja need selgeks rääkima. Kuni kurjategijaid kindlaks ei tehta, jääme haavatavaks. Süüdistatakse ülekohtuselt kogu rahvast.
Meie asi on oma ajalugu tervenisti uurida, seda nii heas kui halvas aktsepteerida, tõlgendada ja tutvustada. Vabal maal ei ole ajaloomälu enam sõjariist. Aga see on jätkuvalt valdkond, millega tuleb tegelda – ja millega ümberkäimine eeldab vaimset nõudlikkust.
