Ingo Normeti versioon Arthur Milleri "Müügimehe surmast" on väga osav kompromiss. Mõtlen seda positiivses tähenduses, ei pea silmas mitte eri huvigruppide eelootustega flirtivat müügimehelikkust, vaid tõepoolest võimet neile erinevatele eelootustele ka lubatut pakkuda. Sest mis oleks tänases Eestis veel kindla peale minevam eelreklaam kui vasakpoolsete vaadetega dramaturgiaklassik, kelle nimega saab müüa eelhäälestust kapitalismi pahupoole häbistamisele. Rahul oleks nii ühiskondlikku närviärritust nõudev kriitikkond kui ka tavavaataja, kes mõlemad tänulikult peategelasega samastuda saavad.

Kuid sellega piirdumine oleks lubatu pakkumine vaid näiliselt. Lavaline lubaduse täitmine peab sisaldama kübekese pettust. Kui see jääb väljahõigatule alla, oleme tõsimeeli pettunud, kui aga üllatab, siis vist kasutamegi banaalsevõitu määratlust "elamus". Konkreetse lavastuse elamuslik üllatus seisneb suuresti julguses mitte hakata näidendi teksti ehtima hoiakutega, mis isegi muidu angažeeritud Milleri alustekstis puuduvad. Klassikatekstidega peakski vist alati nõnda toimima, et enne kui hakata testima lavastuslikku kaasajastamiskiusatust, tellida esmalt sama tundlik uustõlge, nagu seda on käesoleval juhul Peeter Sauteri oma.

Sotsiaalkriitiliste teemade puhul tavatsetakse kõnelda peeglist vaataja silme ees. Selleks, et see saaks aga peeglina toimida, peabki see olema võimalikult puhas, ilma lisandusteta. Peeglist peab paistma vaataja, mitte mida-oligi-tarvis-tõestada süüdistus või sõnumiks võimendatud kontekst. Ka näidendis ja lavastuses kujutatavad kapitalismi arengufaasid, olgu siis sõjajärgses Ameerikas või tänases Eestis, on ennekõike kontekst, tegevuse (justkui remarkides kujutatud) aeg-ruum, mille taustal saaksid kuju võtta peategelase valikud ja tema lähikondsete allaneelatud valu. Oleks ju enesehaletsuse ülekinnitamine kraadikese magusam mõnest ehmatavast äratundmisest päris peegli ees, kuid just seda esimest lavastus ei pakugi, kuigi nii oleks ehk lihtsam.

Kuid süüdistust ei keerata ka teistpidi. Ka kõikvõimalike Lopahhinite elu on ebaõiglane. Nende traagika seisneb selles, et kuigi nad hoiavad sageli ühiskonda töös ja protsesse arengus (kas või aktiveerimaks idealistlikku vastasrinnet), ei saa ega tohigi kunagi tunnistada, et nende jutus võib tõetera olla. Isegi kui ütlejal on õigus, nihutaks see mingeid kaalukausse vist liialt paigast. Küll aga saab harmooniat ülal hoida vastupidiselt, nii, et mõni sellemärgiline tegelane, antud juhul naaber Charley (Tõnu Aav), avaldab idealistile ise surmajärgset austust, lisades seeläbi väärikust ka omaenda elufilosoofiale.

Sellist tasakaalu, mis reekviemis sõnadesse pandi, hoidis näitetrupp võimsa pingega ülal kogu etenduse vältel. Lembit Ulfsak näitas Willy Lomanina veenvalt, et talle miskipärast viimasel ajal osaks langenud koomikuampluaa on puhas "sotsiaalne ebaõiglus", millest ei võta ta ühtki klišeed kaasa tõsisesse rolli, kui talle selleks vaid võimalus antakse. Mari Lille Linda ning pojad Biff (Mait Malmsten) ja Happy (Ivo Uukkivi) saanuks jääda ka passiivseteks ohvriteks, kuid nii ema kangelaslikkus kui ka poiste isiklikul vastutusel tehtud valed valikud olid mängitud suureks ilma imaluse ja trafaretsuseta.

Ja ei jäänudki õhku süüdistust, vaid puhas peegeldumisvõimalus igale eluhoiakule.

Müügimehe surm

Autor Arthur Miller, tõlkija Peeter Sauter, lavastaja Ingo Normet, kunstnik Airi Eras. Osades: Lembit Ulfsak, Mari Lill, Mait Malmsten, Ivo Uukkivi, Martin Veinmann, Tõnu Aav, Margus Prangel jpt.
Esietendus 23. veebruaril Draamateatri väikeses saalis. Järgmised etendused 10., 26., 30. märtsil.