INGMAR MUUSIKUS

Ma armastan lilli, igasuguseid, tagasihoidlikke ja kuninglikke, lõhnavaid ja graatsilisi, eksootilisi ja metsas või põllupeenral õitsvaid. Plikaeas olid Anna Sakse "Lillemuinasjutud" mul pidevalt padja all. Inimesi kipun seetõttu tihti lilledeks mõtlema. Kohtudes Lauraga meenub mulle lugu kannikesest:

"Ta ilmus varakevadel - väike habras tüdrukuke, sinine viiul kaenla all. Kui ta mängima hakkas, jäid linnud vait ja kuulasid imelisi helisid, mesilased ja liblikad ümisesid lenneldes mahedaid viise.

"Kuule, Kannike Viola," ütles talle kord punapõsine neiu nimega Moon. "Sa võiksid kontserte korraldada ja palju raha teenida." "Ah, ma ei ole kõrgetes koolides õppinud," vastas väike viiuldaja. "Mul on hea meel, kui mu mäng mõnele meeldib.""

Laura ei mängi sinist viiulit. Küll on tihtipeale sinikatest sinised ta jalad ja käed. Sest ta tantsib. Tantsib hingega ja mõtestatult ja usutavalt ja väljendusrikkalt. "Kui ma ise tantsu vaatan, siis on mõjuvuse tõendiks see, kui kananahk tuleb peale," tunnistab Laura. Usun. Tean.

Ta tantsib Tiina Olleski ja Rene Nõmmiku juhitavas Fine5 tantsuteatris. Neid kahte inimest peab ta oma tantsijateel väga olulisteks eeskujudeks. "Nad on targalt mõtlevad inimesed. Nii tantsijate kui koreograafidena, ja Fine5 on kindel majakas sel Eesti pisikesel tantsumaastikul," on Laura veendunud. Aga igaühelt saab õppida, on vägagi erinevate käekirjadega koreograafidega töötanud Laura kogenud.

Kaasaegses tantsus hindab ta ennekõike tantsu. Ja huumorit. Mitte aga "halba sõnateatrit", mida tihtipeale tantsu pähe serveeritakse. "Kõike võib teha, aga nimetagem siis asju õigete nimedega. Ma ei taha siinkohal tantsu defineerima hakata, aga, isegi kui tundub, et kaasaegses tantsus piire ei ole, siis tuleb need enda jaoks välja mõelda. Publikut ära ei peta," nendib Laura.

Analüütiline, terav, selge väljendusega ja ratsionaalne, mõtlen. Muidugi, Laura lõpetas ju kevadel Tallinna ülikooli prantsuse filoloogina. Ja töötab nüüd Tallinna linnavalitsuses. Valdab vabalt prantsuse, inglise, vene ja on õppinud ka hispaania, saksa ja portugali keelt. Lõputöö kirjutas sellest, kui palju kannatab eesti keel välja võõrlaene ja mida keele kaitseks saaks teha: "Kui juba prantsuse keel kardab oma eksistentsi pärast inglise keele pealetungi tõttu, siis meil on eriti palju karta. Jõudsin järeldusele, et lõpuks jääb see iga eesti keelt kõneleva inimese enda tahtmise teha. Et kas me anname oma lastele edasi puhta keele või mitte."

Moderntantsu juurde jõutakse erinevaid radu pidi. Laura jõudis balleti kaudu, kõrval veel klaveriõpingud. Ta meenutab, et küllap see mõni sünnipäev oli, kus vanaema tal oma varbasirutust palus näidata. Ja nii viiski ema ta balletikooli Fouette. Kuigi ta alustas hoopis tennisemänguga, nagu õed, keda isa treenis. "Võrkpalluriks tahan ja iluuisutajaks ja iluvõimlejaks ja tennisistiks ja... mõnes järgmises elus siis ilmselt," muigab Laura, kes balletikoolist pool aastat enne lõpetamist ära tuli, sest teadis, et ballett pole SEE. "Üleminek oli esialgu üsna ränk. Oma raskuse tunnetamine, et saada see moderntantsu jaoks vajalik gravitatsioonitunne kätte. Nüüdseks on jäänud balleti positiivsed mõjutused, parem kehatunnetus, aga ma ju alles arene n nagunii. Tulevikus võiks küll töötada kuskil välismaa tantsukompaniis, ennast ka erialaselt täiendada, aga praegu on siinne esinemise ja töötamise kogemus hindamatu."

Kristallselge, et Laura on maailmale avatud, piiritähised on paigas, aga kas tee läheb siksakiliselt üle mägede ja läbi orgude, või on tegu hoopis joonlaudsirge highway'ga, mis viib mõnda maailma metorpoli, seda näitab elu.

""Oi, kui sul oleks raha, siis
võiksid osta merevaigust pärlid ja oma peene kaela ümber panna," segas nende jutu vahele kaunitar Tulp. "Pärlitega näeksid sa kenam välja ja võiksid ehk kellelegi meeldida."

Kannike puhkes naerma.

"Sa ütled, et mul on inetu kael. Aga kui ma pärlid selle ümber panen ja selle tõttu kellelegi meeldima hakkan, siis ta armub ju pärlitesse, mitte minusse.""

(A. Sakse. Lillemuinasjutud. Tallinn. Eesti Raamat, 1989.)

Aasta lõpp tõi Laurale kaks suurt tunnustust. Ta võitis I.D.A tantsufestivalil parima noore tantsija stipendiumi ja Valgevenes Vitebskis tõi duett partneri Dmitri Kruusiga noortele tantsijatele teise preemia. "Auhinnad on kinnituseks, et see, kui mina naudin tantsimist, pakub naudingut ka vaatajale," on Laura endale selgeks mõelnud.

Etendused: "Carmina Burana", "24 tundi", "Just!", "Reekviem" (Fine5), pikaajaline koostöö koreograaf Sandra Zanevaga, lisaks muud tantsuprojektid.