Autodest ja trammidest
Aastal 1908 veeres Detroitis Piquette Avenue tehase liinilt maha esimene Ford T ja tõelise individualismi ajastu oli alanud. Isiklike saavutuste hindamiseks oli sellest alates vääriline mõõdupuu, mis kuulus igasse tublisse American dream perekonda. Peale selle muutus auto tugevaks edukuse sümboliks. Kui inimene ISE oli auto jaoks raha teeninud, võis ta südamerahuga ISE istuda rooli ja sõita, kuhu ta ISE tahab. Sümboliks sai ka härra Fordi uudne moodne liinil masinate kokku seadmise meetod, kus igal inim-mutrikesel oli kindel koht.
Fordi puhul näeme nii reaalselt kui sümboolselt, kuidas moderniseeruv ühiskond toodab individualismi. Oma autosse sulgununa jääb maailm kenasti väljapoole, pritsigu seal pori või unnaku tuul. Tehases on igal töölisel oma kindel ülesanne, mis teistega kokku ei puutu. Nii aga kipuvad inimesed üksteisele kaugeks jääma, võõranduma. Ühelt poolt võib muidugi mõelda, et individualism ongi see, mille poole me püüdleme. Moodsa demokraatia eesmärgiks on saavutada ühiskonna tasakaal, säilitades samas inimeste eripalgelisuse. Vahest siis ongi suundumus "ühiskonna lagunemisele", mida viimasel ajal märgatakse, asjade loomulik käik ning selle vastu sõdida ei ole vaja?
Individualismi varjuküljeks on massiühiskond, mis koosneb väikestest üksteisest sõltumatutest osadest. Seda sõmerat massi saab ülevaltpoolt vormida ja pillutada üpris lihtsasti. Avaliku türannia kõrval võib ikkeks olla ka demokraatia "leebe orjus", millest rääkis juba 19. sajandi alguses ühiskonnateaduste klassik Alexis de Tocqueville. Ta kirjutab nõnda: "Meie kaasaegsed --- sõlmivad tsentraliseeritud keskvalitsuse ja rahva kui kõrgema võimu kandja otsapidi kokku. See võte toob neile pisut kergendust. Nad on küll riigi hoolduse all, kuid trööstivad end mõttega, et nad on selle hooldaja endale ise valinud --- Sellises süsteemis pääsevad kodanikud parajasti nii kauaks orjusest lahti, et endale isandat määrata, ja võtavad ikke siis kohe jälle kaela."
Et valitsejatele rahva seast vastukaalu tekiks, selleks nägi de Tocqueville võimalust kodanike koondumises "väga mõjukateks ja väga jõukateks" ühendusteks. Kodanikeühiskond on avalikus arutluses viimasel ajal esile kerkinud teema. Kus on meie väiksed teod, mis maksimaalse isikliku kasu asemel ka üldist olukorda parandaksid, aitaksid inimestel üksteist hoida ja kaitseksid võimu eest, küsis Rein Raud hiljuti Areenis (22.02.2006).
Kuid tundub, et ühiskonna harmooniliseks arenguks ainuüksi kodanikeühiskonnast ei piisa. Vajaka võib jääda sellisest liitvast omadusest nagu tsiviliseeritus. Tsiviliseeritus on eetika ja moraal, mis hoiab inimesi pärast tornaadot või tuumakatastroofi üksteisel kaela kahekorra käänamast, nagu lootis David Vseviov (Areen, 26.01.06). Ilma moraalita võivad ka demokraatlikult ühinenud kodanikud nõrgematest ühiskonnaliikmetest üle sõita ja civil society asemele astub hoopis uncivil society. Kõnekaks näiteks on Magasini tänava narkomaanide sotsiaalkeskus, mida püüti avada läinud aasta kevadel. Selle vastu ühinesid ümberkaudsed elanikud ja sundisid linna keskuse sulgema. Sellist eri suundadesse rebenevat Eesti ühiskonda kutsus äsja kokku õmblema Raivo Vetik (Areen, 22.03.2006), kes "teiste" ja vaenlaste otsimise asemel näeb vajadust solidaarsusel põhineva "Suure Ühiskonna" järele.
Mis oleks see liim, mis suudaks multi-Eestit taas üheks liita? Ma arvan, et ilma ühtsusekogemuseta, mis võimaldaks kaaslinlasega vahetult kokku puutuda, jääb hooliv kodanikeühiskond paljaks teooriaks. Inimlik kontakt võib anda vahel rohkem kui tuhat raamatut. Aga kuidas võib isikliku autoga tööle sõitval ärimehel saabuda kogemus teepervel ukerdavast kodutust, kui heal juhul ta vaid sekundiks tahavaatepeeglisse ilmub? Privilegeeritud inimestel on võimalus oma plekist ja plastist oaasis elada niikaua, kui ümberringi kõik kokku on kukkunud.
Ma arvan, et nii sümboolsel kui praktilisel tasandil võib hästi korraldatud ühistranspordist palju kasu olla. Kui samas vagunis sõidavad tööle nii parlamentäär kui proletariaat. Tihedasti külg külje kõrval seistes saab reaalse isikliku kogemuse sellest, et ühiskonnas on väga erinevaid inimesi, kelle elu ja vajadused võivad kardinaalselt erineda. Ühistranspordi arendamine nõuab ka linnaplaneerimise läbimõtlemist ja suburbia laiutamise pidurdamist. Kui metroo rajamist on ehk liiga palju nõuda, võiks esimesena bussid, trammid ja trollid korda teha ning vabastada räpast ja haisust, siis sünnib ka pintsaklipslasel piletit osta, selle asemel, et ummikus kiruda… iseennast? Vaikselt tuhisevad puhtad trammid, mis saavad oma elektri vaikselt sahisevatelt tuuleturbiinidelt, on käegakatsutav unistus. Ja trammirööpad traageldavadki kokku meie kilududeks pudeneva Eesti.
