Anneleen Masschelein Tiit Blaat / Eesti Ekspress

Millega kirjandusteooria viimasel ajal tegeleb ja kuhu suundub?

Olid ajad, mil tunti suurt huvi strukturalismi vastu, aga see huvi on kahanenud. Prantsusmaal domineerib sotsioloogiline perspektiiv. Küsitakse, milline on kirjanduse osa ühiskonnas. Siin on taas kerkinud huvi autori rolli vastu. Väga huvitavalt räägitakse autori “hoiakust”. Hoiak on viis, kuidas autor end avalikkuse ees esitleb – ühest küljest on mängus autor kui ainulaadne loovisiksus ja teisest küljest tema teatud kuvandite esilekerkimine või tagaplaanile jäämine: ta võib paista mässajana või väga targa inimesena.

Briti traditsioon kaasab marksistlikust või postmarksistlikust vaatenurgast sotsioloogiat ja antropoloogiat, ameeriklased panevad rõhku popkultuurile ja identiteedipoliitikale. Prantsusmaal ja Saksamaal tuntakse rohkem huvi igapäevaelu diskursuse ja nüüdiskultuuri ajaloo alternatiivsete kirjutusviiside vastu.

1960. ja 1970. aastatel rääkisid mitmed mõjukad kriitikud “autori surmast”. Milles seisneb värske huvi autori vastu?

“Autori surma” mõte on peaasjalikult seotud Roland Barthes’i ja Michel Foucault’ nimedega. Mõlemad üritasid näidata, kuidas selleks, et mõista teksti, ei pea me teadma, mida autor selle kirjutamisega mõtles. Me peaksime teksti lugema autori autoriteedile ja kavatsustele toetumata. Selle suunaga kaasnes hiljem suurem tähelepanu lugejale. Nagu Barthes ütles, on autori surm lugeja sünd, sest lugeja on see, kes teksti lugedes selle tähenduse taastekitab, ning just see peaks meid huvitama.

1980. ja 1990. aastatel toimus kunstis ja kirjanduses kõikvõimalike autobiograafiliste või “autofiktsionaalsete” vormide uuendamine. Autori kujundi juurde pöörduti jõuliselt tagasi, aga mitte vanas mõttes.

Oskate ehk tuua mõne konkreetse näite?

Paul Auster on väga hea näide. Kunstis näiteks Cindy Sherman, kes pildistab end erinevates poosides, või Tracey Emin, kes paneb oma voodi vaatamiseks välja ja taasloob oma elu kunstiteosena. Nii et autor kerkib uuesti esile, aga mitte otseses psühholoogilises või klassikalises autobiograafilises mõttes, vaid problemaatiliselt.

Seda võib mõista mitmeti. Näiteks vastusena popkultuurile, kus “tõsielusarjad” tekitavad staare, kes näitavad oma eraelu, kuid ei teadvusta selle järelmeid. Ma arvan, et kunst ja kirjandus toimib teatud viisil sellele vastukaaluks.

Võib ka teisiti vastata: kui kriitikud vaatlevad ainult teksti ja jätavad autori kõrvale, siis autorid vastavad ja hakkavad rollimänge mängima. Näiteks Paul Auster kasutab end oma romaanides tegelasena.

Aga viimasel ajal olen ma väga huvitatud ka näiteks aidsikriisist, mis mõjutab kultuuriväljal paljusid inimesi. Äkitselt avastavad paljud noored inimesed end oma elu ja karjääri alguses selle kohutava ravimatu haigusega silmitsi ning see tekitab tungi midagi kiiresti luua ja endast jälg maha jätta. Ka seda võib lugeda autori juurde naasmise põhjuseks.

Kõige selle tulemusena pööratakse värsket tähelepanu kehale, afektile, tunnetele. Tegu on naasmisega väga subjektiivse kogemuse juurde, mida saab samas teostada üksnes teooria kaudu. See pole vahetu naasmine kogemuse juurde, vaid pigem refleksiivne naasmine.

Afekti vastu tuntakse viimasel ajal üldse suuremat huvi. See võib olla üks suundadest, mida humanitaarteadused veel hiljuti ei uurinud.

Ma usun küll. Viimasel ajal huvitab mind selle ilmnemine eri distsipliinides: huvi afekti vastu on tekkinud nii kognitiivteadustes kui ka humanitaarteadustes.

Võime mõelda näiteks “õõvaoru” peale. Õõvaorg on võrdlemisi hiljutine hüpotees, mida on enim uuritud robotidisainis. Selle kohaselt peaks robot vastuvõetavuse huvides sarnanema inimesega, ent kui sarnasus on liiga suur, siis tekib oht, et mõju on miinusmärgiline ja langeb graafil “õõvaorgu”. Robotiteadlased, kes seda uurisid, rääkisid proteeskätest, aga ka humanoidsetest robotitest.

Nii et teatud piirini on inimestega sarnanevate robotite vastu tugev külgetõmme, ent sellest piirist edasi tõukavad nad eemale?

Jah, ning siis muutuvad nad õõvastavaks, häirivaks, hirmutavaks, tundmatuks. Kognitiivsest vaatepunktist uuritakse seda vägagi praktilistel põhjustel – et vaagida disainivõimalusi ja seda, kuidas vältida õõvaorgu.

Filmist ja kirjandusest on tehisinimese tekitatud õõv ammu teada. Näiteks “Artificial Intelligence” ja “Blade Runner” tegelevad sellega. Humanitaarteadustes on õõvadiskursus võrdlemisi kriitilise rõhuga, sest õõva vaadeldakse ängi vormina, eesmärgiga näidata, et innovatsioon ja tehnoloogilised arendused ei pruugi olla nii süütud, kui esmapilgul paistab. Nii et teatud mõttes võivad kognitiivteadused ja humanitaarteadused teineteist täiustada, ehkki nad on olemuselt väga erinevad.

Robert Hughes on ameerika kirjanduse kaasprofessor Ohio Riiklikus Ülikoolis USAs.

Inglise keelest tõlkis Jaak Tomberg.Anneleen Masscheleini huvitab õudne maailm

Anneleen Masschelein (41) on Leuveni Katoliku Ülikooli kirjanduse ja kultuuri professor, kes õpetab kirjandusteooriat, semiootikat, sissejuhatust kultuuriuuringutesse ja kirjandusse ning psühhoanalüüsi. Viimast teemat puudutas ta ka oma doktoritöös, mis rääkis õõvaoru freudistlikust käsitlusest.

Lisaks on ta uurinud arvutimängude reaalsust, õudusfilmižanri teket ja heli tulekut filmikunsti, kirjanduse ja psühhoanalüüsi seoseid, kultuuriuuringute arenguperspektiive, gooti õuduse tagasitulekut ja paljut muud, mis puudutab õõvatunnet ning selle kujutamist kultuuris.

Masschelein esines mai lõpus Tallinna Ülikoolis Rahvusvahelise Filosoofia ja Kirjanduse Assotsiatsiooni (IAPL) konverentsil “Tulevikuarheoloogiad”.