Ajal, mil ajaloolase diplomiga anti kaasa ka ajalooõpetaja tunnistus, pidin ma ühe Tartu kooli viiendas klassis õpilastele selgitama parem- ja vasakpoolsuse olemust. See osutus üllatavalt raskeks. Vasakpoolsus oli juba otsa lõppenud. Polnud Nõukogude Liitu, kõikvõimsat kommunistlikku parteid, kolhoose, laupäevakuid ega sotsialistlikku võistlust. Kusagil välismaal olid mingid vasakpoolsed, ent ilma Nõukogude Liiduta tundus vasakpoolsus väga abstraktne. Ja kuna vasakpoolsuse mõiste oli hägune, siis oli ka parempoolsus vasakpoolsuse vastandina sama hägune.

See lugu tuli mulle meelde, kui lugesin ajakirjaniku ja ajaloolase Anne Applebaumi äsja ilmunud raamatut „Twilight of Democracy: The Seductive Lure of Authoritarianism“. Nagu Applebaumile tüüpiline, on ka see raamat ladusalt kirjutatud ning hästi loetav. Applebaumile ebatüüpiliselt on see raamat aga pigem esseistlik mõtete kogum kui kvaasiajalooline uurimus või analüüs.

Raamat algab mälestustega 1999. aasta uusaastapeost Poolas, kus sadakond inimest kogunes uut aastatuhandet vastu võtma. Enamik inimesi defineeris ennast selles seltskonnas demokraatiat pooldavate antikommunistlike paremtsentristidena – nad olid liberaalid, turumajanduse ja euroopalike väärtuste pooldajad ning demokraadid. Applebaum võrdleb selle seltskonna positsioone Margaret Thatcheri või John McCaini vaadetega. Lõpeb see meenutus aga nendinguga, et praegu enam suur osa nendest inimestest omavahel ei suhtle. Kui Applebaum kohtaks mõnd neist endistest pidulistest tänaval, siis läheks ta teisele poole tänavat.

Avalehele
91 Kommentaari
Loe veel: