Räppar San Hani on oma mixtape’ga “Autorollo” naasnud juurte juurde ja on raskemini mõistetavast kunstiliselt suunalt naasnud selgemini arusaadava oleku juurde. Mõni lugu näitab kõike väga selgelt. Näiteks “Stroomi” osutab reljeefselt nimetatud kandi Säästumarketit, Nestet ja ühiselamuid ümbritsevale tumedale maailmale. On hästi viidatud kurva elusaatusega inimeste eluolule ja julgelt võib väita, et sellel lool on sisu olemas. Samas sellele järgnev “Subaru” nii sisukas ei ole. Võib mõista, et loos viidatakse triibu tegemisele ja pidutsemisele, aga selle loo lüürikas on ka nüansse, mis ei õigusta end üldse.

Loo “Kehaline kasvatus” puhul on biidile lähenetud ebaharikult ja põnevalt: rokilik korduv kitarririff tekitab westernliku tunde. Kuigi laulusõnad ei peagi alati üheselt mõistetavad olema, on vokaalne osa segane ja mingil hetkel on selles palas sõnad nagu rändömaizeriga üksteise otsa loobitud.

Tihti esineb olukord, kus räpp ei lähe enam biidi peale ja valgub laiali. See ei pruugi olla taotlus, võib vabalt olla ka mööda astumine, tõde teab ainult San Hani ise. Vahel on pehmest diktsioonist raske välja lõigata, et mis sõna ikkagi kõlas.

Positiivne on selle albumi puhul originaalsus. Produtsent Luurel Varga biidid aitavad sellele tublisti kaasa ja on väga hea, et San Hani tavalisest Eesti Soundcloudi räpparist erineb. Biidid on kellegi konkreetse isiku poolt tehtud, mitte helipangast “ostetud”. Temaatika on ka laiem ja isegi kui sõnadejada on kohati ebaselge, siis võib seda vabalt avangardiks nimetada. San Hani ei teeskle, et teab, mis on Xanaxi ja kodeiini kultuur. Ta on selgesti aru saanud, et Eestis sellist kultuuri pole ja ta ei tee ka nägu, nagu see nii oleks. Samamoodi on ära jäänud ka temaatika “mina ja naised”. Kahtlen, et San Hanil naistega kehvasti oleks, aga on väga teretulnud, kui seda välismaiste eeskujude näol automaatselt riimidesse ei suruta.

See album täidab vajalikku kohta Eesti alternatiivräpis. Mixtape “Autorollo” pakatab kunstilisusest ja kastist välja mõtlemisest. Seda nii biitide kui ka riimide näol. Õhku jääb vaid küsimus, kui suur osa kuulajaskonnast seda mõistab. Samas ei ole see ka muusika, mis peab kõigile arusaadav olema.