Kuivõrd vaatasin etendust Tallinnas, kus – nagu Tartuski – domineerib haritud publik, jäi mul täie raha eest palagan saamata. Sellise tüki juures oleks vaatajate reageeringut olnud huvitavam jälgida kui laval toimuvat.

Näitlejatest on üldiselt kahju, kuigi tõenäoliselt kaalub nende jaoks honorar tolategemise üles. Kui ma poleks Mercat näinud Vanemuise ”Vaene loom vihma käes” ja ”Suurema kurbuseta” etendustes, siis ma arvaksin, et tegu on prükkarnäitlejaga.

"Mida tähendab „nikkuma“?" - küsib väike poiss lavastuses isalt. Viimane jääb vastuse võlgu ja ajab poisi lihtsalt minema. Ja ”nikkuma” ei tähendagi selles kontekstis midagi. See on lihtsalt märgusõna, mille peale publik peab hakkama naeru mörisema. Lavastuse reklaamis hoiatatakse, et tegu pole alaealistele soovitava tükiga. Sellele vaidleksin vastu. Suguühte kujutamine kahe nuku ning suure mutri ja kruvi abil on täpselt lasteaiatase. Masendav ongi just teema ja teostuse vaheline kuristik. Seks on ju elu alus, vaat et kõige eksistentsiaalsem teema teatri jaoks. Selle sedavõrd primitiivne käsitlus mõjub eriti ärritavalt – võrreldes kasvõi VAT Teatri ”Kas sulle meeldib porno?” ja ”Kirjaklambritest vööga”.

Teises vaatuses asi mõnevõrra paranes ja nalja sai ka. Eriti väljapaistev oli nõuka-aegse pereseksi kajastus, mille käigus naine mõtleb hoopis sellest, et vorst on otsas ning banaanisefiiri lastele jälle ei saanud. Ka mehe (Millingu) poolalandlik, poolvisa enesekehtestamispüüd mõjus südamlikult. Kõik toimus Pedmansoni parimate, lihtsate inimeste elu tragikoomiliselt käsitlevate tekstide vaimus.

Sketšide kohta võib öelda, et olid mis nad olid, jumal nendega. Vähemalt oli neis uudsusemoment, mis sellest, et uudsus seisnes tavalisest suuremas labasuseannuses. Aga kui poleks labasust, kuidas me siis teaksime, mis on elitaarne?

Allpool igasugust taset ja kriitika latti on aga lavastuse muusika – täpsemalt 60ndate-70ndate eesti hittide järgi lällamine laval. Ühevõrra piinlikud olid nii esitused kui neisse põimitud mänguelemendid. Tõsi, ka selles suhtes pakkus teine vaatus esimesest rohkem. Sümpaatne leid oli madruste (ilmselt omasooiharate) esitatud ”Meremehe armastus”. Avastasin, et kui selle sõnades ”meri” asendada ”mehega” (”Naise võin küll võtta ma, kuid meest ei iial jätta saa. Naist armastan ma palavalt, meest meeletult ja salaja”) saaksime surematu kapipedede hümni.

Nähtuga lepitavalt mõjus lõpulaul, mille refräänis kordus fraas ”aeg antud elada”. Kui on aeg antud elada isegi igasugustele putukatele ja ussikestele, miks siis mitte ka selle lavastuse tegijaile ja sihtgrupile.