Ave Ungro “Minu Kolumbia”
“Minu India/Alaska/Kolumbia/” ja teised selle sarja raamatud on turunduslikult kaval ja toimiv kaup, panustades-patsutades “tavalise eestlase” egole. Mõnus idee ju: “tavaline” eestlane joogidega mediteerimas, kelgukoertega rallimas või koka-eufoorias salsat tantsimas. Loe – sest ka sina võid kogeda sama fantastilisi asju! Loe – sest see pole mingi proustlikult pingestatud ilukirjanduslabürint, vaid stiil on lobe, nagu räägiksid ka sina sõpradega pubis.
“Minu…” toimib maa nime ees nii sarja kilbi kui Achilleuse kannana. Osalt võib alati öelda, et vaat just selline oligi MINU nägemus sellest maast. Teisalt surub too “mina” autorid tüütult subjektiivseks ja vähendab või kägistab seda tekstiosa, mis kuulub reaalsele infole, näpunäidetele, otseselt reisist tõukunud muljetele.
Terad on sõkaldega segi, ja enamasti seetõttu, et autorid arvavad, et kõik nende kogemused on nii huvitavad ja erakorralised. Ja kuna kirjutatakse dokumentaalselt, mitte ilukirjanduse ja muudetud nimede varju all, ollakse vaid pool-ausad ja vaikitakse sellest, kuidas ikka täpselt koka maitses ja milline on kohalik seksuaalkultuur.
“Minu Kolumbia” terad: heasüdamlik autor viibis Kolumbias kaks ja pool aastat ning tõesti tunneb seda maad, puistates sekka kelmikaid detaile koolielust: à la kuidas mõni õpilane võib paari kuuga tundmatuseni muutuda, sest plastiline kirurgia näib olevat noorte rikkurite rahvussport.
Sõklad: koolikirjandi stiilis resümee liiga paljudest ja triviaalsetest vahejuhtumitest, inimestest, mõtetest. Samuti pole “Minu Kolumbia” mitte just kõige briljantsem reisiraamat, aga siiski sümpaatne, eriti nooremale hipieale sobiv meelelahutus.
