Badly Drawn Boy"'Born in the U.K."' (EMI)
Intiimne ja intelligentne BDB astub suurde mängu.
Meie aja ühe suurima trubaduuri Damon Goughi aka Badly Drawn Boy kauaoodatud viies album on siis lõpuks ilmunud. Mida aga ütlevad need tuhanded ja tuhanded alternatiivse meelelaadi ja vaimsete huvidega tütarlapsed (ja poisslapsed), kui nad avastavad, et nende tundeelu ekspert on end "maha müünud" jubedale kapitalistinärakale EMIle, treinud valmis plaadi, mille puhul tabelitevallutamine pole kindlasti mitte teisejärguline eesmärk ning teeninud lehekülgede viisi hävitavat kriitikat? Mis neil ikka ütelda. Ma arvan, et suurem ja normaalsem osa neist ei saa neid 13 lugu vähemalt jõuludeni oma Ipodidest välja. Sest lõppude lõpuks on tegemist ikka peaaegu-super plaadiga. Kui eelmine, 2004 aasta kauamängiv oli põhiliselt intiimne afäär ehk mees ja tema kitarr (või mees ja tema klaver), siis nüüd pole intiimsus kuhugi kadunud, aga mehele on end külge pookinud terve rokkbändi arsenal pluss sümfooniaorkester ja nii kostubki siit kohati lausa pompöösset staadionipoppi (heas mõttes). Võtke näiteks "Nothing`s Gonna Change Your Mind" - laul, mida Elton John ja George Michael on kogu oma karjääri üritanud kirjutada, aga pole kunagi õnnestunud. Või "Welcome To The Overground", mis loob lausa omaette žanri, indie-ooperi (Queen ilma meigi ja poseerimiseta). Ja minu lemmik "Promises" - viis minutit minoorset, ebamaist klaveriilu, mis meenutab veidi varast Kate Bushi. Briljantne.
Kui siin juba nimedeloopimiseks läks, siis ei saa loomulikult jätta mainimata Bruce Springsteeni, kelle suurim Ühendkuningriikides resideeruv fänn Damon Gough teadupärast on. Plaadi nimi pole ka ainus selge viide Bossile. Viimase loo "One Last Dance" lõpetab Damon oma tavapärasel nukrast optimismist laetud moel: "And if we still don`t have a plan we`ll listen to Thunder Road."
Mis mind lõpuks aga natuke vaevama jääb, on küsimus, mis sai neist paarikümnest loost, mille Damon salvestas möödunud aastal koos Stephen Streetiga (Smithsi, Bluri ja Kaiser Chiefsi produtsent)? Mingil põhjusel ei olevat BDB (või EMI?) resultaadiga rahul olnud ja nii palgatigi nupukeerajaks hoopis Lemon Jellyst tuntud tegelane Nick Franglen (kes teeb muidugi suurepärase soorituse). Loodame siis, et kunagi pressitakse needki laulud plaadile või netti. Seniks aga kiskugu intelligentselt pisaraid "Born In The U.K." 8
