Selle plaadi kaks aastat tagasi ilmunud esimene osa, “New Amerykah Part One: 4th World War”, oli ja on tänaseni Erykah Badu kõige ambitsioonikam ja pööraseima haardega plaat. Maandus nagu hipitulnukas ulmefilmis, sosistas, laulis ja räppis, hambus poliitika, esoteerika, futurism. Mässitud funk-muusika tulevikku ja minevikku – Parliament, Sly Stone, Sa-Ra, underground-hiphop – ja sumpas ühe hooga ka jazz’is ning elektroonikas. Sellel väänles isegi Mars Volta progehull kitarrist Omar Rodríguez-López. Part One oli täis uusi – tõsiselt uusi – saunde, oli nii kirev ja pingeliselt hea, et loota ja karta võis – kui maandub Part Two, võib selle eskapism sind infarktieelsesse seisundisse tuuseldada.

Avapeatükiga võrreldes on aga ilmunud hoopistükkis loid ja mugav afterparty. Ei mingeid ilutulestikke, vaid aegaviitvate kaelanõksudega sohva-funk. Sotsiaalpoliitiliselt hammustava afrofuturisti asemel on Badu jälle tavaline naine. Leebelt boheemlik, kogenud ja zen, võib etendada nipsakat rahabeibe (peenikese tibihäälega lauldud “Turn Me Away (Get MuNNY)”) või olla rõve (“you loving me/and i’m fucking your friends”), aga mitte kordagi sõjakas.

Enam-vähem sama seltskonnaga – Badu teeb seekord väga palju ise, kirjutab ja produtseerib, aga pardal on ka produtsendid Kareem Riggins, James Poyser, Shafiq Husain, Madlib, Georgia Anne Muldrow – salvestatud “Return Of The Ankh” on niisiis tasase rütmiloksumise soulfunk, naturaalselt kõlav elektroonika, mille trummide vahele on sobitatud vaoshoitud vokaalid. See ei ole igav, see muusika lihtsalt ei pinguta ega püüa hämmastada. Samamoodi pingutusevabas olekus toimub ka Erykah’ laulmine. Ta on suitsune ja jazzi ja häälest kuuleb tema huulte, nina, keele, hammaste liikumist. Tänases masinatega töödeldud vokaalide ajas tundub see, justkui viibiks looduses.

Pigem Erykah’ debüütplaadi “Baduizm” traditsioonis kui vahepealsete hulluste, ent hulluste üleelamine ei jää siin kuulmata. Ootamatult vagur ja lihtne album ajal, kui ka muusika on infost üleküllastatud – sammub elegantselt oma teed. 8