Ega mina ka veel 1,5 aastat tagasi sellele küsimusele vastust ei teadnud. Siis aga lennutati mu noorem õde Gulf Airi kuldsete tiibade vuhinal sinna kaugele merede ja maade taha tööle. Stjuardessiks. Ahhaa – lugejal tekib äratundmisrõõm. Meenub mingi skandaal – midagi seoses massilise eesti tüdrukute töölevärbamisega araabia šeikide poolt. Kurjad netikommentaarid, teemaks diskrimineerivad klauslid töölepingus, virtuaalsed hoiatused ja hurjutused.

Esimene tutvus

“Näe, see seal on Kuningas Al Khalifa maantee. See jookseb väljaspool saart. See on kuningas Šeik Hamad bin Isa Al Khalifa projekt, mille eesmärgiks on liiklust saare keskelt välja tuua. See seal aga on meie “Veneetsia”, uus rikaste linnaosa, kus majad on ehitatud merest varastatud maale,” seletab Gulf Airi Airbusi kapten sõbralikult. Oleme lennuki kokpitis, maandumisrada paistab ohtlikult lähedalt. Kapten ja esimene ohvitser aga viskavad nalja, räägivad juttu ja paistavad tegelevat kõige muuga kui lennuki juhtimisega. Mina surun ennast sügavamalt tooli ja kontrollin turvavööd. Kui oleksin usklik, loeksin issameiet. Maa läheneb kiiresti – ja maandumine on sujuv. Lennuk töötab täisautomaatikal ja kaptenil oligi seekord vaid kõrvaltvaataja roll, selgub varsti.

Õde on väsinud. Öine lend Londonist Bahreini kestab 7 tundi – ja sel ajal kui mina muga­vas esimese klassi “skybedis” magasin (lennukikapteni – mu õe sõbra teene jällegi, oh seda araabia külalislahkust), serveeris tema puupüsti täis turistiklassile õhtueinet, hommikueinet, vett, kohvi… “Mine pealegi magama siis, ma teen senikaua ühe jalutuskäigu,” teatan. Saan vastuseks “Nojah, eks sa vaata…” ja veidi kummalise pilgu. Viimasest hakkan aru saama, kui väljume konditsioneeritud Manama lennuvälja euroopalikust jahedusest – bahh, nagu keegi oleks leili visanud! Kes ütles teadjalt, et ega see 40 kuumakraadi kõrbes pole üldse hull – seal on kuiv ja sa seda ei tun­negi? Suvisel aastaajal on Bahreinis õhuniiskus pidevalt 70%. Tunne on nagu saunas, riided kleepuvad hetkega keha külge. Raadio ilmateade ütleb, et kui tänased kuumakraadid niiskusega kokku arvestada, on õhutemperatuur 53 kraadi C. Mõtlen jalutuskäigu suhtes esialgu ringi…

Saudid, türklased, bahreinid ja Ühendemiraatide härrad

“Need punaseruuduliste rätikutega on saudid,” seletab Piret õhtul Trader Vicis – see on kohalik popp elavmuusikakoht. Saudi Araabiat ja Bahreini ühendab 26 km pikkune kuningas Fahdi nimeline sild, mille Bahreini viiv suund on nä­dalavahetustel ummistunud noorte saudi härraste uhketest autodest. Bahrein on Saudi Araabiaga võrreldes liberaalsus ise – siin võib alkoholi tarbida ja õhtuti pubis istuda. Siinne islamiusk on selle koha pealt palju sõbralikum. Samuti on Bahreinis hulganisti välistööjõudu – Gulf Air kui saarriigi suurim tööandja on siia juba aastakümneid toonud stjuardesse, keda on kokku hetkel ligi 2000. Ja Gulf Air ei võta tööle teps mitte ainult blonde Eesti kaunitare – stjuardesse käiakse värbamas Euroopast, Aasiast, Aafrikast, kust iganes. Ainult kohalikke neiusid nende hulgas ei leidu – usk ei luba.

Internatsionaalsusest tingitud vabam õhkkond on selle saarriigi naabrite seas populaarseks turismimagnetiks muutnud. Mõned jäävad ka pikemaks kui ainult nädalavahetuseks – bahreinid kurdavad, et kohalikul kinnisvaraturul on neil lausa raske löögile saada, saudide rahakott kipub suurem olema.

Teises kõrvallauas istub Bahreini ja Emiraatide segaseltskond – bahreini meestel on valged pearätikud, ühendemiraatidest pärit härrastel samuti, ent nemad kannavad oma rätikut turbaniks seotult. Veel oskab õde viidata Liibanoni neiudele, üle laua kõnetab meid Taani ärimees, baaridaamiks aga on kena blond poolakas. Araabia naised – need paar tükki, kes siia baari on ära eksinud – on üleni mustas burkas. Isegi silmad ei paista välja. Aga kingad ja kotid on seevastu uhked – otse suurilma disainerite firmapoodidest.

Paak täis kolme dinaari eest

“Kui sa ise läheksid autost välja paaki täitma, vaadataks sind nagu napakat!” Kohe, kui bensiinijaama sisse pöörame, krapsab omanik putkast välja. Piret ulatab aknapraost 3 dinaari (1 dinaar on ca 30 krooni) ja palub ­paagi täis panna. Tankimine käib pea sama kiiresti kui vormelirajal – ja enne kui tegus bensiinijaamaomanik jaole saab, jõuab paagi täitudes veel hulk bensiini liiva niriseda. Bahrein on ju ikkagi naftariik, keda siin sellised pisiasjad huvitavad..

Ka autosõit ise käib Bahreinis kiiresti. Märk näitab lubatud kiiruseks 80 km/h, meie sõidame 120ga. Muidu jääks kõigile teistele jalgu. Bahreinis suhtutakse liikluseeskirjasse väga loominguliselt ja load saab kätte paari nädalaga. “Kas sa suunatulesid ka vahel kasutad?” uurin õelt pärast järjekordset kurvi. “Vahel, kui meelde tuleb…” Kaherealisele teele mahub teatavasti alati kolm-neli autot kõrvuti sõitma. Ja kui parkimiskohta pole, jätad auto keset teed – ohutuled päästavad. Ja kõige selle liiklusanarhia juures juhtub üliharva, et keegi surnuks sõidetakse. Ja kui see siiski mõnikord juhtub, pasundavad õnnetusest kõik ajalehed veel mitu nädalat takkajärgi. Juhid oskavat siin üksteisega arvestada, mitte ainult liikluseeskirjaga.

Sõjasaladused või erastamispalavik?

Õde näitab Bahreini. Pealinnast Manamast välja sõites oleme hetkega kivikõrbes. Bahreinis kasvavad puud ainult seal, kus neid kastetakse, ja puid pidevalt kasta jõuavad vaid väga rikkad. Seega – mida rikkam mees, seda rohkem rohelust maja ümber.

Kõrb tundub inimtühi, ometigi on suurem osa peateest kõrvale kalduvad radu märgis­tatud kurja sildiga, mille järgi on ligisõit “strictly forbidden”. Aiaga piiratud ja valvuriputkadega kaunistatud on kõik vähegi rikkamate linnajaod, spordirajatised, mida hetkel ei kasutata (nende hulgas ka Bahreini F1 ringrada, mis seisab tühjalt terve aasta miinus kaks päeva), paremad erarannad ja isegi ülikooli territoorium. Eriti jahmatas see viimane. Ülikool on endale haaranud suure-suure tüki kõrbest, selle kõrge aiaga piiranud ja väravasse üles riputanud suure püha kolmainsuse pildi (Bahreini “püha kolmainsus” on nende kuningas, kroonprints ja peaminister) ja – pannud väravavalvuri kõike seda valvama. Tavaliselt on ülikoolid ju linna keskel ja alati kõigile huvilistele avatud. Siin aga keset eimidagi ja nii kõrgilt suletud. Jäigi arusaamatuks, mis otstarve on sellel suurel kõrbelahmakal, mida nad nii hoolega teistele ei näita...

Uudishimule järele andes otsustame üht keelavat silti siiski ignoreerida ja keerame väravate vahelt sisse Šeik Mohammadi valdustesse. Õigemini otseteed tema kaamelifarmi – sest järsku on ümberringi sadu graatsilisi dromedare. Talitajad – hindud – viipavad lahkelt, “tulge lähemale”. Kui Pratchettil oli õigus, et kaamelid on “universumi suurimad matemaatikud”, siis rohkem matemaatilist mõtlemist kui siin on küll raske ette kujutada.

What you mean 25 dinars?

Oleme Manama suurimal “soukil”. Õde üritab mulle väikese kavala naeratusega bangladeshi kullamüüja käest odavat kuldketti välja kaubelda. Kullaga kauplevadki põhiliselt hindud ja “dhakad”, nagu Bangladeshi pealinnale viidates sellest riigist pärit võõrtöölisi nimetatakse – ja neid ei tasu grammatilise inglise keelega segadusse ajada. Kõige kindlam on ära unustada kõik eessõnad, ajavormid ja pöördelõpud – nii saadakse sinust fantastiliselt aru.

Loeb visadus ja mängu ilu: “What you mean 25 dinars?! Last time it was 20, my friend!” Kullakaupleja protesteerib – nimelt just seekord pakub ta kõige kvaliteetsemat kulda ja kõige peenemalt valmistatud ketti. “What you say, don’t try to cheat me! Last time you say my gold is finest…” Mu õde ei anna alla. Ka blondid eesti piigad on juba ammu kohaliku kaubitsemiskooli läbinud ja oskavad turumüüjatega võrdväärsena rinda pista. Viimaste relvadena lüüakse letti kelmikas naeratus ja lubadus ka edaspidi kõik külalised ja sõbrad siia kaasa tuua. Lõpphinnaks jääb 22 dinaari ühe kuld ja ühe hõbeketi eest…

Moraal

Kui Gulf Air poleks oma värbamisretkedel Eestisse sattunud, ei teaks ilmselt enamik meist sellest väikesest kõrbesaarest kauges Pärsia lahes suurt midagi. Isegi tublid Regio agendid, kes viimasel ajal Kaug-Idas kanda kinnitanud, põrutasid sellest saarest mööda – edasi Ühendemiraatidesse ja Saudi Araabiasse.

Eesti tüdrukutel, keda hetkel on Bahreinis tööl ligi 50, on seal kodumaaga võrreldes üsna hea palk ja täiesti korralikud elamis- ja töötingimused. Vaatamata sellele ei tasu liialt karta, et sinna nad jäävadki – tegelikult peetakse stjuardessiametit tavaliselt maksimaalselt kaks aastat.

Kaua sa ikka seda kohvi kallad… Ja nii jõuab enamik Eesti kadunud tütreid varem või hiljem kodumaa tuulte ja vihmade sekka tagasi. Ja õpivad uuesti suunatulesid kasutama.