Barbarid piiri taga
Martin Kala
“Euroopa maailma teljel”
Eesti
Päevalehe Kirjastus, 2009. 318 lk.
Eesti üks
informeeritumaid eurooptimiste, “meie mees Pariisis” Martin Kala,
on kirjutanud korraliku ülevaate Euroopa Liiduga seotud rahvusvaheliste
suhete hetkeseisust. Lisaks saab raamatust väga põhjaliku
ülevaate Liidu laienemise kõikvõimalikest aspektidest
läbi aja – sisevastuoludest, samuti eelarvamustest Poola torumehe
vastu. Boonusena mõtteid Euroopa Liidu kui ainulaadse projekti
tugevatest külgedest ja kopeerijatest – Aafrika Liit,
Lõuna-Ameerika UNASUR, Vahemere maade Liit, Kesk-Aasia unistus Uni-stan.
Ja lõpus ka tihedalt analüüsitud eurooplaste pessimismilaine
ja tulevikuhirmud.
Sellest raamatust ei leia aga Euroopa Liidu ees
seisvate probleemide hetkeseisu analüüsi ega arutlust ELi
struktuuride pädevusest nende lahendamiseks. Vajalikele küsimustele,
mis Europarlamendi kohalikus kampaanias jäid in corpore selgitamata ja
vaidlemata, ei tasu vastust otsida ka siit, sest raamatu eesmärk on teine.
Minul on sest kahju, sest Martin Kala positsioon algul Toomas Hendrik Ilvese ja
hiljem Katrin Saksa poliitikanõunikuna võimaldanuks sisulist
probleemianalüüsi. Võinuks võtta kas või
ühe Euroopa ees seisvatest olulisematest küsimustest –
ühine energiapoliitika, kliimamuutused või mõni muu iga
eurooplase lähitulevikus möödapääsmatu teemaring
– ja selle näitel demonstreerida, kuidas kodaniku jaoks kauge, igav
ja määratlematu kogum nimega EL siiski meie elu võib
pikendada.
Aga nagu öeldud – Kala on võtnud teise
ülesande. Euroliidu ja üldse Euroopa idee sügava pooldajana teeb
ta tänuväärset tööd kaugena tunduva lähendamisel.
Tema kohati tugev irooniline kriitika (näiteks ELi hambutu
välispoliitika, üldsõnaliste deklaratsioonide ja kehva
teavitustöö kohta) kõrvaldab skeptiku kahtluse autori innukas
naiivsuses. Kala esseistlik stiil on kuivavõitu teema kohta
ootamatult lihtne, õhuline ja nauditav. Keelekasutus on ilus,
üksik erand: “kidnapeerima” (lk 36).
Omaette
saavutus on süstemaatiline voolav tervikteos, kust saab ometi
eraldada terviklikke esseid, mida ta siinses ajakirjanduses ilmutab.
Kala positsioon ei ole päris neutraalne – seegi annab igavusele
viitava kaanekujundusega teosele sisulist isikupära. Suurem osa
näiteid on Prantsusmaalt – vaade seestpoolt, milles tema kompetents
on kindlasti Eesti tugevamaid. Aga hinnangutest kumab Eesti mütoloogiate
koguja sules ikkagi selgelt läbi eestlase positsioon: olgu see siis
vaenulikku René van de Lindenit sarjates (lk 167) või väikse
vapra Eesti majandusimet jätkuvalt kiites (“Meid toodi heaks
näidiseks ka 2008 majanduskriisi ületamisel” – lk 204).
Teiste protektsionism (kampaania Buy American) saab karmi kriitika, aga meie
oma “Eelista eestimaist” ei leia mainimist. Aga sellega saab ta
pigem lugejatelt plusspunkte. Veidi skeptilisem Eesti lugeja saab enda arvamusi
loetus ära tunda ja ehk seeläbi end samuti kompleksivabamalt
eurooplaseks pidada.
Europarlamendi valimistulemused Eestis
näitasid taas, kui kauge, vähetähtis ja segane on eestlasele
see, mis on Euroopa Liit ja mida meie saadikud tegelikult Brüsselis teha
saavad. Protestihääled valitsusparteide, üldse parteide ja
kinniste nimekirjade vastu on ju toredad küll, aga mis on sellel pistmist
ELi järgmise viie aasta poliitikaga? Kui üle saja tuhande
hääle saab mees, kes ei ole enne valimisi otsustanudki, mis
europarteisse ta kuuluda võiks, siis näitab see taas ilmsel
gel
t, et eestlast ei huvita euroinstitutsioonide toimimisloogika kõige
vähematki. Mängu reeglid määras, nagu Eestile kombeks,
pearetoorik Savisaar, keda euroliit pole iial huvitanud: nii kampaanias kui
valijakäitumises anti peamiselt sisepoliitilisi nätakaid.
Ehk aitaks, et järgmine kord paremini läheks. Samas – siis
võib juhtuda, et eestlane õpib raamatust ära ka Vana Euroopa
pessimismi. Selle uue haiguse, mille üle Kala raamatu lõpu poole
pikalt imestab.
Mina arvan, et põhjus on seotud president
Ilvese tähelepanekuga, et sobiv metafoor ELi laienemise kiiruses
või mõttekuses kahtlevate poliitikute hirmu kohta on piiri taga
ootavad barbarid (lk 54).
Viimati olime barbarid meie,
ida-eurooplased. Kogu oma ajaloo jooksul on Euroopa kõiki enda aladelt
väljaspool elavaid inimesi barbariteks pidanud – ja seda tihti
hirmsate tagajärgedega. “Lääne poliitikutel on tihti
kombeks moraalitseval või lausa arrogantsel toonil end kehtestada, kuna
nad usuvad endiselt, et nende retoorika peegeldab universaalseid
väärtusi ja tõde,” kirjutab Kala ise (lk 150).
Ja just siin peitubki Euroopa peamine nõrkus. Autor arvab, et
eurooplased peaksid taas kontakti saavutamiseks “aduma määratut
kultuurirevolutsiooni ja tunnistama Euroopa minevikuretoorikat” (lk 30).
Julgen kahelda. End igavesti maailma keskpunktiks pidanu avastab varem
või hiljem, et teised ei ole iial tema vaatepunkti jaganud –
välja julgevad nad seda näidata aga alles siis, kui enda
võimsus eelmisele põhitegijale lähedale hakkab
jõudma. Neist uutest tegijatest on Kala raamatus samuti juttu.