Barbariz"'Auh!"' (Kohvirecords)
Loomadele ja inimestele arusaadav folk-grunge mõtete-eelses keeles.
Teinekord on plaatidega kaasaskäivad pressiteated väga tänuväärseks materjaliks. Nagu näiteks käesolev kord: järgnev ongi minu passiivne vestlus Barbariz aka Eero Barndõki esimese üleni isikliku täispikka albumi pressiteatega - s.t siis sealt (mitte nii väga meelevaldselt) välja sikutatud lausetega. Alustab Kohvirecordsi pressiteade:
"Plaat on segu looma ja inimhäältest, olles hetkeks folk ja tehes järgmise taktiga hüppe grungesse."
Jah, ma nõus, ning tõepoolest - grunge on Barbarizi plaadil kõige suurem uudis. Grunge on selles kärisevas, lohakas ja ülilodevas kitarris, mida Barbariz kraabib. Grunge, mis on kui Dinosaur Jr-i esimene arglik bändiproov. Pillimängu harjutav grunge, võimu veel mitte põhjakeeranud grunge.
Ning kuigi kahtlustan, et tänasel päeval hüütakse kõike aeglast ja tasast veidrat unelemisemuusikat folgiks, siis "Auh!" on folk küll. See laialivalgunud kõõrdsilmade, ebainimlikuks moondunud suu ja ninatu näoga folk.
(Loomadest mõne aja pärast.)
"Aga see grunge on kindlasti Barbarize enda võtmes, Seattle mehed siin oma sugulast ära ei tunneks."
Vast tunneks ikka - rütmimasinatest, elektroonilisest manipulatsioonist ja viiulitest hoolimata. Eriti kui pressiteade neile kaasa anda ja inglise keelde tõlkida. Folkinimestel oleks oma sugulase - kui leppida kokku, et nad elavad Viljandis - ära tundmisega isegi raskem.
"Oma kindlate eeskujudena nimetab Barbariz bände Zriamuli, Clannad ja Red Hot Chili Peppers."
Zriamuli (kodumaine tüdrukute bänd, kelle tuntuim lugu on "Kabistaja") panusega muusikamaailma ei ole ma nii hästi kursis, et neid "Auh!-ilt" kinni püüda. Clannad võib olla laugete, uduste ja haldjalikke maastikkude allikaks, kuid kui "Auh!" Clannadit peegeldab, siis tuhmunud ja kogemata puruks kukkunud ja siis suvaliselt kokku pühitud peeglilt. Chili Peppersi hõngu võib tabada ehk lootusetuseks tülpinud ängis ja väsinud olekus - nagu California rokkarite kärsatava päiksepaiste eest varjuvate heroiinikute ballaadides.
"Auh!-il" kõlab veel üks eeskuju. Ilmselt juhuslik. Kui Barbariz laulab inimkeeles, just eestikeelses, kangastub minu vaimupildile ansambel Vennaskond ja mõni nende tuimalt romantiline ballaad. Barbarizi lugu "Kloostriaidast" on ju puhas alguses-Pastacas-koos-Blackyga-ja-siis-Barbariz-üksi Vennaskonda kaverdamas.
Muidugi ei pruugi Barbariz ansamblit Vennaskond üldse teada. Ei pea teda nägema, see kostab ta muusikast, et ta elab eraldi maailmas, hoopis teise kujuga kuplis, mille trajektoorid kadestamisväärselt eba-cool'ide, tüütute ja enamikule nii argiste asjadega kokku ei puutu.
"Käesolev plaat ongi mõnes mõttes üleminekualbum ning on usutavasti ühtmoodi mõistetav nii loomale kui ka inimesele."
Ah, mis grunge... Vat see on intrigeeriv uudis! Mõistetav ka loomadele!?!
Kahtlemata oleks tublisti huvitavam, kui selle arvustuse kirjutanuks siin minu (inimene) asemel mõni kass. Ja ta võrdleks siis "Auh!-i" loomasõbralikkust ja arusaadavust Metsatölli või Liisi Koiksoni plaatide omadega. See oleks fantast, aga paraku veel võimatu.
Kui pisut tõsisemalt, siis hüüdis keegi loomade-teema juures "Animal Collective !", millele püüdsin esialgu automaatselt vastu vaielda, aga siis meenus Animal Collective'i inimese Panda Beari sooloplaat "Young Prayer". Barbariz on siin plaadil tõesti kui loner, üksikuna keset suurt tuba, oma pragunevate fantaasiate ja veidi räämas instrumentidega. Teadvusest otse makilindile salvestuvale muusikale peale huilgamas, undamas ja mõmisemas ja ümisemas. Jah, "Young Prayer" on selles mõttes sarnane.
"Auh!-i" peal on veel nii mõndagi huvitavat. Ka sellist, millele pressitekst inspireerivaid orientiire annab. Näiteks Barbarizi lause "Tekstid sünnivad juhuslikult... tahaksin mõtlemist ära unustada, ehk olla luues teispool mõtlemist" - ooo...!? Võta plaat ja kohvirecords.blogspot.com/ ning aruta ise edasi. 7
