Barokk nagu peab: kastraat ja virtuoosid
Kontsert "Farinelli jälgedes".
Trio Barocco di Clemencic Consort, Radu Marian (kontratenor, sopranist), Valerio Losito (viola d'amore, violino), Rene Clemencic (positiivorel, klavessiin). 7. veebruaril Estonia kontserdisaalis.
Ansambli "I Virtuosi Italiani" kontsert. 3. veebruaril Estonia kontserdisaalis.
XIX Barokkmuusika festivali lõppkontsert. Tallinna Kammerorkester, Henry Raudales (viiul), Claudi Arimany (flööt), Ramon Jaffe (tšello), dirigent Andres Mustonen. 9. veebruaril Estonia kontserdisaalis.
Midagi nii erakordset, inimhäälena kurioosset ja loomulikku ühtaegu, ei olnud Estonia kontserdisaal vist Yma Sumaci esinemisest saadik kuulnud. Peruu müstilise kõlavärvinguga ja viieoktavilise hääleulatusega lauljatari Yma Sumaci kontsert toimus aga 1960. aastate algul, üle 40 aasta tagasi. Ent moldovalane Radu Marian laulis eelmisel neljapäeval ja tema esinemist pean lõppenud barokkmuusikafestivali ulatuslikus, rahvusvahelise tasemega programmis kõige huvitavamaks, ootamatumaks ja absoluutseks üllatuseks.
Oma hääle tõttu välja reklaamitud kui "looduse ime", kes on võimeline laulma kunagiste kastraatide repertuaari (NB kontserdi pealkirja) nagu kontratenor või sopranist (viimane nimetus oli varem kasutusel kui eufemism kastraadi tähistusena), osutus ülimusikaalne 30aastane Marian siiski millekski muuks. Tema oma netiküljel rippuva teabe järgi on Marian ametlikult nimelt üks kahest tänapäeval laulvast looduslikust (ehk meditsiiniterminoloogiliselt endokrinoloogilisest) kastraadist - tema "looduse ime" on tekkinud hormonaalsete häirete tõttu. Milleks siis seda reklaamistrateegias häbeneda?
Itaalia maneristlikku ja barokkmuusikat sisaldava kontserdi alguse juhatas sisse, kuid ei loonud veel õhtule lubatud farinellilikku meeleolu Rene Clemencicu positiivorelil mängitud Andrea Gabrieli meditatiivne "Intonazione". Järgnenud Radu Mariani esimene, emotsionaalselt vaoshoitud lavaesinemine tekitas publikus mu meelest pigem segaseid tundeid kui tõelist vaimustust. Reaktsioongi aplausina jäi kõhklevaks.
Kuid hääl, mida saal oli esimest korda kuulnud, liigutas südamepõhjani. See oli ebaharilikult õrn, sillerdav ja täiesti puhas. Nagu inimhäälne linnulaul, mis justkui ähvardaks otsekohe katkeda. Hääl purustas hoobilt kõik soorollidega seotud stereotüübid, tekitades tunde, et kuuldu pole lihtsalt võimalik. Ma panin silmad kinni ega saanud aru, kas vokalist on mees, naine või laps ... Samas puudus häälel Farinelli-filmist tekkinud ettekujutus kastraatlauljate koolitatud häälele omasest võimsusest, tugevusest, tohutust kandvusest. Arvestades Mariani hääle kammerlikuma eripäraga, oleks kontsert seetõttu sobinud rohkem intiimsemasse Kadrioru lossi või Mustpeade maja saali koos ajastule omaselt kostümeeritud muusikutega.
Mida aeg edasi, seda rohkem tundeid Radu Marian oma esinemisse pani, seda jõulisemalt end ka lavaliselt väljendas ning kontserdi esimese poole lõpetanud Ciacomo Carissimi motett ja kantaat kutsusid esile juba kuulajate kirglikud braavod. Kava teine pool möödus täielikult Mariani hääle lummuses, nii Attilio Ariosti kui Antonio Vivaldi kastraatidele kirjutatud kantaadid laulis ta ilma mingi pingutuseta, meisterlikult, täpselt, vokaalselt puhtalt, kandes võrdselt nii kõrgetes kui madalates registrites.
Kontserdi kulminatsioon saabus aga lisapala kujul. Mariani hiilgavalt esitatud Händeli kuulus "Lascia ch'io pianga", kastraatide mitteametlik hümn, oli vääriliseks pühenduseks legendaarsele lauljale, keda kehastas sel õhtul teine virtuoso.
Fantastilisse kontserdielamusse andis oma panuse muidugi ka saateansambel, delikaatselt tagaplaanile hoidunud klahvpillimängija Rene Clemencic ja ekstsentriliste maneeridega viiuldaja Valerio Losito, mõlemad vaieldamatult kõrgema klassi instrumentalistid.
3. veebruaril hullutas filharmoonia saalis kuulajaid Itaalia solistidest orkester I Virtuosi Italiani Vivaldi igihalja "Aastaaegade" meisterliku esitusega - ebatüüpiliste, kuid mängijate koosseisu ja teose kontseptsiooniga ometi loogiliselt sobituvate teema- ja tempoarendustega.
Lõppkontsert 9. veebruaril aga pakkus laias skaalas läbilõike baroki muusika-ajaloolisest arengust 18. sajandil, vaheldumisi vähemtuntud ja populaarsemad teosed/autorid. Karismaatilise Andres Mustoneni dirigeerimisel, kes oli ka festivali heas mõttes fanaatiline kureerija, oli Tallinna Kammerorkester võrdne partner suurepärastele välismaa solistidele.
Kuidas külalisstaarid enim meelde jäid? Vivaldi kontsert C-duur omandas Mustoneni käsitluses kontrastse ja reljeefse vormi, millega ühtis samas vaimus viiuldaja Henry Raudalesi terav ja temperamentne mängulaad. Flötist Claudi Arimany mäng kujundas Bachi ühe kaunima süidi nr 2 h-moll sametise üldtonaalsuse. Boccherini tšellokontserdis nr 9 B-duur tõi solist Ramon Jaffe artistlikult välja harvaesitatava teose galantse iseloomu. Telemanni kolmikkontserdis A-duur flöödile, viiulile ja tšellole sündis aga kolme solisti ja orkestri koostöös "barokselt" juhatava, ent ometi kindla käega dirigendi käe all mu arvates etalon järgnevateks selle teose ettekanneteks Eestis.
P. S. Lugupeetud Toomas Velmet lõpetab 8. veebruari Sirbis barokkmuusika festivali avakontserdi arvustuse sõnadega: "Ja kus te siis kõik olete, tahan ma küsida, kui kontserdisaalis mõni väärt sündmus toimub?!" Õigustatud etteheide. Nii "Farinelli jälgedes" kui festivali lõppkontsert läksid samuti liiga hõredale saalile.
Üks põhjusi oli kindlasti kehv reklaam, näiteks Eesti Kontserdi koduleheküljel oli tõeline detektiivitöö festivalisait üles leida. Ka tänavatel polnud palju reklaami.
Ja mina tahan veel küsida, kas keegi vastutab ka ebapraktiliste ja faktivigaste kavade eest. Mõtlen eeskätt "Farinelli jälgede" kavale.
