Barokk`n`rolli paha poiss
Mihkel Kleisi näitus “Commedia
dell’Arte”
Tallinna Galeriis 008, kestab 31. juulini.
Uusbarokk on tulnud ja võitnud. Ülikülluslik kujundite
kokkumiksimine esteetiliseks tervikuks, mis kasutab meetodina tsitaati,
brikollaaži, assamblaaži, hommage’i, levib tänavakultuuris,
disainis, kodukujunduses, kunstigaleriides jm (vt ka Betamag, Muusa, festivali
Eclectika “firmastiil”; vt ka Laurits, Laurentius jne). Barokse
eklektikaga ei üllata enam kedagi ning enamasti mõjub see juba
veidi tüütult. Aga mitte alati.
Põhimõtteliselt paigutub ka näitus
“Commedia dell’Arte” galeriis 008 antud trendi alla, kuid
Mihkel Kleis on selle kõikjal võimutseva
braokk’n’rolli “paha poiss”, kes on oma loomingus
liikunud (pop)kultuuri äärealadele, eelkõige outsider arti
varasalve. Termin “outsider art” ei tähista siin üksnes
külanaiviste või “vaimuhaiglakunstnikke”, vaid palju
laiemat ringi nähtuseid kui ametlik kunstimaailm esile toob: see on
rohujuuretasandi-kreatiivsus, mis annab üllatavaid ja veidraid tulemusi
ning lokkab tänapäeval eelkõige internetisaitidel,
kõikvõimalike “metsgeeniuste” ja
visionääride kodulehtedel.
Kleisi ei huvita maalikunst kui
selline – tegelemine valguse, värvi ja kompositsiooniga,
pühendumine pinna läbimaalimisele, reaalsuse tõetruule
kujutamisele, maalikunsti surmale/taastulemisele jms. Sama hästi oleksid
need tööd võinud olla plaadikujunduse, illustratsiooni,
plakati või mõnes muus vormis. Peamine on pöördumine
kultuuri köögipoolele, otsimaks n-ö valesid kujundeid ning siis
nende üks-ühene kasutamine ilma kontseptualiseerimispüüdeta
ning neile “sügavat” sisu andmata.
Kleisi huvi
outsiderluse kui nähtuse ja elustiili vastu on teinud temast halva maitse
eksperdi ning kogu tema looming on selle (enese)teadlik uuring. See ei ole
järeleaimamine ja sarnanemissoov, vaid vaatlemine ja seejärel
(paratamatult) oma objektiga läbikasvamine. Trotslik vaimustumine
asjadest, mida enamik kunstimaailmast peab kõrvalisteks ja
väheseksikateks. Kleisi huvitab see, mis tavapärasele
kultuuritarbijale tundub liiga hard-core, halb maitse, üleekspluateeritud
(ning seetõttu halva maitse kehastus) või lihtsalt mõttetu
– black-metali ikonograafia, friigifilmid, new age psühhedeelia,
sekka klassikalise kultuuriajaloo arhetüübid jne.
See
võimaldab meil vastata küsimusele, mis ühendab Pablo Picassot,
new age’i ja horror-filme? Need kõik on out ja just
seetõttu leiavad nad oma koha Mihkel Kleisi maalidel.
Kleisi looming on neile, kelle jaoks camp ja kitš tunduvad
juba liiga lahjadena ning irooniamängud on ennast ammendanud.
Post-irooniline kujundikeel on jutustav, pinnaline ja dekoratiivne ning
mõjub oma naivistlikkuses õõvastavalt siirana. Truth is
stranger then fiction.
See on uustõsiduse ja siiruse
tagasitulek, mis on siiski läbiimbunud vahepealsetest topeltiroonilistest
rollimängudest ning nüüd on ühelt poolt vaimustunud oma
ainesest, kuid teiselt poolt vaatleb seda süütu pilgu igaveseks
kaotanuna distantsilt.