Barthol Lo Mejor

“Popdada”


Värske Rõhk, 2008. 144 lk.


Kui Tiit Hennoste korraldaks kirjanike imagoloogilisi tarifitseerimisi, oleks Barthol Lo Mejor vist üks vähestest, kes esinemisloa saaks. Veider nimi, tegevus mitmel kunstialal ja selle promomine netis – ja tulemuseks see, et debüüdile ebatüüpiliselt on “Popdada” ka publikus tuntavat diskussiooni tekitanud.


BLM kuulutab lembust postmodernismi suhtes, ent “Popdada” on rohkem eelmise sajandivahetuse dekadentliku dändismi maiku. Raamatut täidab elunautlejate sõpruskond, kes uitab katustel, pidutseb oma lemmikklubis, juurutab uusi moode, vestleb msn-stiilis, puhub mullikesi, manustab šampanjat ja kõiksugu erguteid ning mängitab trendika pisitehnika abil subkultuurset elektromuusikat. Kõik on väga ilusad ja põlgavad igavaid tavakodanikke.


Ühelt poolt võib see pisiasjade pühitsemisest pulbitsev tiinekate utoopia isegi vanematele tohikutele pakkuda mingit kõhevil kahjurõõmu majanduskriisis mossitajate üle. Ja kõnesolev seltskond ei tegele ju pelga tarbimisega, vaid üritab ettesattuvat moodi, muusikat ja linnaruumi modifitseerida, oma elutunnetust peale kirjutada kõigile valmisproduktidele (mille seas on ka mõni “tõsine” kunstiprojekt – jah, kui haavatavad ja tõrjuvad on kõiksugu süsteemilõhkujaist performansikunstnikud oma teostesse sekkumise suhtes!).


Teisalt on “Popdada” jällegi kõhedalt düstoopiline. Pealtnäha toimub alatasa üks trall ja tagaajamine. Ja ometi – selles sillerduses mustab midagi kärbestejumallikku. Ikka see alternatiivnoorte hoiak, et teiste mõistmatus nende suhtes on nõme, aga nende mõistmatus teiste suhtes lahe. Omas mullis on kõik mäng, komm, imitatsioon – ka vägivald ja surm (kuigi raamatu lõppu võib mõista ka nii, et päris-surm “paneb asjad per­spektiivi” isegi maasikamaitseliste hapnikukokteilide maal).


Ühelt poolt mingit kurjust justkui poleks, tulistatakse ainult veepüstoleist ja ka see on nii lustak ja värskendav. Teiselt poolt jäetakse üks tegelane (Anu) nagu muuseas ühistest tegemistest kõrvale, sest ta kuulab teistsugust muusikat ja üleüldse ei saa asjadest aru.


Hetketi tekib tunne, et selles neoonroosas enesestmõistetavuses on “Torusiiliga” kassi tapmine vaid sekundi ja sammu kaugusel – aga seda sekundit ei tule, seda sammu ei astuta, ja nii säilitab “Popdada” pingestatuse, mille näiteks Chaneldiori “Kontrolli alt väljas” üsna kohe maha mängib.