20.02.2002, 00:00
Baskerville’i William ja Mannerheimi hobune
Baskerville’i William ei ole Baskerville’ide koer, vaid tegelane Umberto Eco
romaanist “Roosi nimi”, elukogenud, inimsõbralik ja kirjatark munk. “Roosi
nime” filmiversioonis mängis teda Sean Connery, sümpaatne šotlane, kes veel
seitsmekümneseltki jaksab seksisümbolina (prisket) elatist teenida.
Külastasin läinud suvel Frankfurdi lähedal asuvat Eberbachi kloostrit,
mille rajasid 12. sajandil tsistertslastest mungad Clairvaux’ Bernardi käsul.
Pühakuks kuulutatud Bernard Clairvaux’st (1090– 1153) oli kuulus kirikukirjanik
ja poliitik, teoloogia müstilise suuna esindaja. Eberbachi kloostris toimusidki
mainitud filmi võtted. Giid juhatas meid majesteetlikus kloostrikirikus ühe
valge samba juurde ja koputas sellele: “Katsuge, see on vineerist,
filmivõteteks tehtud. Selle vastu toetus Sean Connery!” Kedagi ei erutanud, et
kiriku põrandaplaatidel oli kaheksa sajandi eest tõenäoliselt kõndinud tõeline
Püha Bernard, vaid et siin oli mõne aasta eest sammast toetanud väljamõeldud
Baskerville’i William Sean Connery kehastuses.
Carl Gustaf Emil Mannerheim
(1867– 1951) oli Soome väejuht. 1950. aastal asuti kavandama tema
ratsamonumenti, mille teostajaiks valiti pärast järelkonkurssi skulptorid
Oskari Jauhiainen ja Aimo Tukiainen. Esimene neist pidi modelleerima marssali
enda ja teine tema hobuse. Paraku suri Šveitsis elanud marssal enne, kui
kujurid alustada jõudsid. Aga tema hobune elas veel! Monument ei pidanud
kujutama ju lihtsalt hobust, vaid konkreetset Mannerheimi hobust. Et Tukiainen
saaks modelleerida otse natuurist, toodi ratsu korduvalt tallist välja ja lasti
skulptori pilgu all ringi traavida. Jauhiainenil sellist võimalust polnud ning
ta loobus, jättis monumendi lõpule viimise kolleegile. Elus hobune kaalus
surnud marssali üles.
Need kaks juhtumit (nimetagem esimest ümberloovaks
ehk romantiliseks ja teist taasloovaks ehk realistlikuks) on minu meelest
viljakad mudelid nüüdisaja ühiskondliku teadvuse kujundamisel. Kui meie tosin
aastat tagasi hakkasime oma riiklikku mentaliteeti looma, oli meie eeskujuks
Mannerheimi hobune, st iseseisvuse modelleerimine natuurist. Ideaali oli
sõnastanud rahvalik laul “Ma tahaksin kodus olla, kui Päts on meil president ja
Laidoner juhatab väge ja maksev on eesti sent”. Oma riiki kujutleti eestiaegse
täpse rekonstruktsioonina õigusliku järjepidevuse alusel. Sellesse “autentse
hobuse paradigmasse” kuulusid Pätsi ja Lurichi kontide otsimine, Vabadussõja
monumentide taastamine, kujutlused väiksest armsast Eestist ilma venelasteta,
eestiaegse šnitiga poiste- ja tütarlastekoolid ning patriarhaalsed eesti mehed,
kelle teenistusest piisab matriarhaalsetele eesti naistele rahvuse
sünnitamisele pühendumiseks.
Kuigi seesugune “autentsuse eetika” oli
omariikluse esimestel aastatel valdav, tekkis kohe ka rahvusluse
ümberloov suund. Selline paradigma, mis suhtub minevikku fantaasiaküllase
vabadusega, loob tarvilikke legende ja angažeerib oma parajasti viljeldavatesse
narratiividesse ülemaailmseid staare, on tänapäeva Euroopale üldiselt
iseloomulik. Iseloomulik on see olnud ka Lennart Meri loomingule. Siia kuuluvad
nii Euroopa vanima rahvuse hõbevalge mütoloogia, Kaali meteoriidi peegeldused
eurooplaste ajaloos kui ka eestlaste lepingud paavstiga. Selliseid suuri
jutustusi on Lennart Meri rahvusvahelistele staaridele hoolega selgitanud,
alustades isa-Bushist koos tema soditud gloobusega ja lõpetades prints Andrew’
soditud suitsupakiga. See on loominguline rahvusteadvuse vormimine, kus ajaloo
tõde on tema heiastusest niisama kaugel kui püha Bernard Sean
Conneryst.
Selle Baskerville’i Williami mudeli värskemaid väljendusi on
Eerik Krossi idee Estlandist ja ristilipust. See on äratundmine, et rahvuslikku
narratiivi saab vastavalt vajadusele vabalt muuta, kui vaid piisab loomingulist
indu. Ainult sellisest ideoloogiast saab lähtuda ka Eesti märgi loomine. Lihal
ja verel põhinev järjepidevus – katse Matti Päts presidendiks valida – on
muutunud marginaalseks.
Ümberloomisel on kahtlemata omad eelised. Reaalsetel
rahvuskangelastel on omadus uurimise käigus kannatada saada. Tundub, et täna ei
tea me isegi president Pätsist kuigi palju. Soomlane Seppo Zetterberg alles
kirjutab temast raamatut “Kangelane või reetur?”.
Meie uue omariikluse
senine mentaliteedi-lugu on modernsete meeleolude ja Lennart Meri mõjul
liikunud järjest enam Mannerheimi hobuse arhetüübilt Baskerville’i Williami
diskursusele. Pole võimatu, et nüüdse maalähedasema presidendi ajal hakkab
pendel liikuma jälle ratsa-monumentaalsuse poole (rahvuslik suurfilm “Nimed
marmortahvlil”!). Lurichi kondid on ka veel leidmata.
Teatavasti poseeris
Lurich Amandus Adamsonile Kalevipoja kuju tarvis, aga kuuldavasti maadelnud
meie rahvuslik suurmees Lõuna-Ukraina juudirohketes väikelinnades ka Isidor
Lurje nime all. Temal jätkus fantaasiat vajaduse korral narratiivi kohendada.