Külastasin läinud suvel Frankfurdi lähedal asuvat Eberbachi kloostrit, mille rajasid 12. sajandil tsistertslastest mungad Clairvaux’ Bernardi käsul. Pühakuks kuulutatud Bernard Clairvaux’st (1090– 1153) oli kuulus kirikukirjanik ja poliitik, teoloogia müstilise suuna esindaja. Eberbachi kloostris toimusidki mainitud filmi võtted. Giid juhatas meid majesteetlikus kloostrikirikus ühe valge samba juurde ja koputas sellele: “Katsuge, see on vineerist, filmivõteteks tehtud. Selle vastu toetus Sean Connery!” Kedagi ei erutanud, et kiriku põrandaplaatidel oli kaheksa sajandi eest tõenäoliselt kõndinud tõeline Püha Bernard, vaid et siin oli mõne aasta eest sammast toetanud väljamõeldud Baskerville’i William Sean Connery kehastuses.

Carl Gustaf Emil Mannerheim (1867– 1951) oli Soome väejuht. 1950. aastal asuti kavandama tema ratsamonumenti, mille teostajaiks valiti pärast järelkonkurssi skulptorid Oskari Jauhiainen ja Aimo Tukiainen. Esimene neist pidi modelleerima marssali enda ja teine tema hobuse. Paraku suri Šveitsis elanud marssal enne, kui kujurid alustada jõudsid. Aga tema hobune elas veel! Monument ei pidanud kujutama ju lihtsalt hobust, vaid konkreetset Mannerheimi hobust. Et Tukiainen saaks modelleerida otse natuurist, toodi ratsu korduvalt tallist välja ja lasti skulptori pilgu all ringi traavida. Jauhiainenil sellist võimalust polnud ning ta loobus, jättis monumendi lõpule viimise kolleegile. Elus hobune kaalus surnud marssali üles.

Need kaks juhtumit (nimetagem esimest ümberloovaks ehk romantiliseks ja teist taasloovaks ehk realistlikuks) on minu meelest viljakad mudelid nüüdisaja ühiskondliku teadvuse kujundamisel. Kui meie tosin aastat tagasi hakkasime oma riiklikku mentaliteeti looma, oli meie eeskujuks Mannerheimi hobune, st iseseisvuse modelleerimine natuurist. Ideaali oli sõnastanud rahvalik laul “Ma tahaksin kodus olla, kui Päts on meil president ja Laidoner juhatab väge ja maksev on eesti sent”. Oma riiki kujutleti eestiaegse täpse rekonstruktsioonina õigusliku järjepidevuse alusel. Sellesse “autentse hobuse paradigmasse” kuulusid Pätsi ja Lurichi kontide otsimine, Vabadussõja monumentide taastamine, kujutlused väiksest armsast Eestist ilma venelasteta, eestiaegse šnitiga poiste- ja tütarlastekoolid ning patriarhaalsed eesti mehed, kelle teenistusest piisab matriarhaalsetele eesti naistele rahvuse sünnitamisele pühendumiseks.

Kuigi seesugune “autentsuse eetika” oli omariikluse esimestel aastatel valdav, tekkis kohe ka rahvusluse ümberloov  suund. Selline paradigma, mis suhtub minevikku fantaasiaküllase vabadusega, loob tarvilikke legende ja angažeerib oma parajasti viljeldavatesse narratiividesse ülemaailmseid staare, on tänapäeva Euroopale üldiselt iseloomulik. Iseloomulik on see olnud ka Lennart Meri loomingule. Siia kuuluvad nii Euroopa vanima rahvuse hõbevalge mütoloogia, Kaali meteoriidi peegeldused eurooplaste ajaloos kui ka eestlaste lepingud paavstiga. Selliseid suuri jutustusi on Lennart Meri rahvusvahelistele staaridele hoolega selgitanud, alustades isa-Bushist koos tema soditud gloobusega ja lõpetades prints Andrew’ soditud suitsupakiga. See on loominguline rahvusteadvuse vormimine, kus ajaloo tõde on tema heiastusest niisama kaugel kui püha Bernard Sean Conneryst.

Selle Baskerville’i Williami mudeli värskemaid väljendusi on Eerik Krossi idee Estlandist ja ristilipust. See on äratundmine, et rahvuslikku narratiivi saab vastavalt vajadusele vabalt muuta, kui vaid piisab loomingulist indu. Ainult sellisest ideoloogiast saab lähtuda ka Eesti märgi loomine. Lihal ja verel põhinev järjepidevus – katse Matti Päts presidendiks valida – on muutunud marginaalseks.

Ümberloomisel on kahtlemata omad eelised. Reaalsetel rahvuskangelastel on omadus uurimise käigus kannatada saada. Tundub, et täna ei tea me isegi president Pätsist kuigi palju. Soomlane Seppo Zetterberg alles kirjutab temast raamatut “Kangelane või reetur?”.

Meie uue omariikluse senine mentaliteedi-lugu on modernsete meeleolude ja Lennart Meri mõjul liikunud järjest enam Mannerheimi hobuse arhetüübilt Baskerville’i Williami diskursusele. Pole võimatu, et nüüdse maalähedasema presidendi ajal hakkab pendel liikuma jälle ratsa-monumentaalsuse poole (rahvuslik suurfilm “Nimed marmortahvlil”!). Lurichi kondid on ka veel leidmata.

Teatavasti poseeris Lurich Amandus Adamsonile Kalevipoja kuju tarvis, aga kuuldavasti maadelnud meie rahvuslik suurmees Lõuna-Ukraina juudirohketes väikelinnades ka Isidor Lurje nime all. Temal jätkus fantaasiat vajaduse korral narratiivi kohendada.