Pange tähele, kuidas “Teen Dream” kriitikute aastalõpuküsitlustes kõrgetel kohtadel nägu hakkab näitama. Kirutud kriitikud ei erine selles mõttes suuremast publikust. Ka nemad ootavad, et artist täiendaks ja täiustaks oma helipilti, oleks ambitsioonikam kui kümne keldritolguse meelelahutaja ja muutuks arusaadavamaks. Ega Baltimore’ist sirgunud dreamfolk-duo Beach House – ­Victoria ­Legrand ja Alex Scally – varem kehvem polnud. Väga hea oli. Kiidetud samuti. Aga kolmandal albumil on nad teinud just seda – läinud kuulajasõbralikumaks, löönud helid lokkama. Muidu teeb Beach House endiselt pilvise meeleoluga unelaulu-muusikat. Kurvameelsed meloodiad, kalk ja kohe-kohe magama minestava lauljatari laul. Varasema üliujeduse ja kauni tühjuse asemel on “Teen Dreamil” lopsakas mass taga – rohkem instrumente ja rohkem meloodiaid ühes laulus. Enam ei tibuta, vaid kallab nagu oavarrest. Ning seda oleks rumal ette heita. 8