See karismaatiline Hermes, Rootsi Kuningliku Draamateatri taustaga näitleja, ei tööta traditsioonilisel laval, vaid lavastab Becketti teatritekste vanglates üle maailma.


Nägin teda esimest korda monolavastuses “Tõelusehetked” Minski teatri­festivalil, kus ta kolme-nelja tunni jooksul vahendab kogemusi oma vanglatööst. Tema isiksus sulab, tema keha ja hing on üleni sõnumi teenistuses. Oma vaimusilmas näed sa nende vangide nägusid ja kujusid, eluks ajaks vanglamüüride taha mõistetud mustanahalist bardi Spoon ­Jacksonit ning oma käe läbi elust lahkunud ­Papa Smurfi...


Jönsoni tegutsemise abil saavad eluaegsed kontakti lootuse ja elu mõttega. Jönson on kui antiikmaailmast pärit jumal Hermes – tiivuliste sandaalidega sõnumivahendaja vangla ja vaba maailma vahel. (Hermes on vanakreeka mütoloogias rändurite, lambakarjuste, maismaarännu, kõnemeeste, kirjanduse, kavaluse, luuletajate, spordi, kaalude ja mõõtude ning varaste jumal ja jumalate sõnumitooja inimestele. Sümboliteks reisikaabu, tiivulised sandaalid, heeroldikepp – K.G.)


Kohtusin Jan Jönsoniga Tallinnas, kui ta oli üle vaatamas Tallinna Linnateatri Taevalava, paika, kus ta detsembris “Talveöö unenäo” festivali külalisena hakkab mängima eesti inimestele oma šokeerivat monotükki “Tõelusehetked”.


Rootsi Kuningliku Draamateatri lavalaudadelt vanglasse on pikk ja raudsete turvauste, müüride ja trellidega suletud tee. Kuidas see sinu jaoks avanes?



Kõik algas sellest, et töötasin noorena ühes Rootsi teatris lavatöölisena. Kord tegi lavastaja mulle ettepaneku mängida poisi rolli. Sain sellest kogemusest “maitse” suhu ja läksin Kuningliku Draamateatri kooli näitlejaks õppima. Kuninglikus Draamateatris töötades oli minu lemmikuks commedia dell’arte stiil, autoriks Carlo Goldoni ning tegelaskujuks Arlekiin. Ühel päeval palus lavastaja ­Ingmar Bergman mul lugeda monoloogi inglase Alan Drury näidendist “The Man Itself”.


See oli tekst noorest mehest, kes otsis oma identiteeti. Sõbrad ütlesid talle, et enda leidmiseks peaks ta uusnatside parteisse astuma.


Kaalusin kaua, kas suudan seda monoloogi lugeda, sest ma ei talunud ­seda liikumist, mis Rootsis päev-päevalt kasvab. Otsustasin, et esitan seda mono­loo­gi, et inimesed tunnetaksid ­reaalset ohtu. Mängisin kahe aastaga 825 etendust. Ühel õhtul istus esimeses reas noor kutt, kellel olid ­kontaktläätsedel svasti­kad. Ta vaatas maailma ja mind läbi nende. Nägin teda mõni aeg hiljem oma etendusel uuesti ja ta oli oma jubedatest läätsedest loobunud. Järeldasin, et midagi temas oli liikunud ja muutunud. Siis võttis minuga ühendust üks Kumla vangla nõukogu liige ning ­palus vangidele sellesama monoloogiga esinema tulla.


Vaatajate hulgas märkasin üht meest, kes oli täpselt minu tegelaskuju prototüüp. Ta jälgis mind ja kuulas hoolega ning nägi enda ees ilmselt iseend ja oma elu. Midagi juhtus selle vanglaetenduse ajal – õhus käis kahin ning üks ring sai täis, enam ma seda tükki ei mänginud. Vanglaesinemise lõpus tõusis üks endisest Jugoslaaviast pärit meeskodanik p&uum l;sti, endal käsi selja taga, ja ütles: “Palun, kas te tuleksite siia tagasi ja õpetaksite meile teatritegemist.” Seejärel ulatas ta mulle punase roosi. Teda vaadates kangastus mulle kohe ­Becketti näidendi “Godot’d ­oodates” tegelaskuju Estragon. Ütlesin, et ma ei saa vanglasse tulla neid õpetama, kuid võin see-eest nendega koos teatritekste lugeda. Teine vang, kes seisis minu lähedal, sõnas selle peale: “Beckett on minu kangelane.”



Kuidas sa igapäevase teatrielu ja vanglatöö ühendasid? Näitleja koht on ju igal õhtul laval ja päeval proovis?


Küsisin teatri kunstiliselt juhilt, et kas mingi valemiga oleks võimalik näitlejatööd katkestamata vanglas tegutseda. Tema vastas, et teater tähendab pidevalt uusi lavastusi ja igapäevast kohalolemist. Niisiis ei jäänud mul teist teed, kui lõpetasin töölepingu teatriga. Lõpetasin töö Draamateatris ning alustasin teatritööd vangidega. Ja nii kaks aastat järjepanu.


Mis vanglas toimuma hakkas? Kas tekst oli kui lakmus, mis tõi välja inimeste tunded ja varjatud mõtted?


Minu uudishimu oli tohutu – kuidas mõjub Becketti näidend “Godot’d oodates” inimestele, kes elavad pimeduses? Mis hakkab nendega toimuma? 25–30 inimest soovisid kohe minu teatriprojektis osaleda. Palusin neil suhtuda teksti kui oma päevikusse. Mida tunneb tegelane Vladimir? Miks ta nutab? Mis paneb teda naerma?


Esietendus toimus samuti vanglamüüride vahel. Kohal oli press, vangla nõukogu, näitlejad, sõbrad, preestrid, juristid, heategevusega seotud persoonid ehk läbilõige tervest ühiskonnast.


Kui töö vanglas pärast kaht aastat lõppes, ei saanud ma enam oma eluga järje peale. Ma ei teadnud, mida teha või kuhu tööle minna. Teatrisse ma tagasi ei tahtnud, sest kui oled kokku puutunud vahetute emotsioonidega piirsituatsioonis, kahvatub teater selle kõrval ja tundub võlts.


Inimesed, kes olid vanglalavastust näinud, käisid peale, et seda võiks “vabaduses” esitada. See oli maksimaalse turvarežiimiga vangla ning olin kindel, et meid ei lasta sealt mingil juhul välja. Kuid imekombel saime loa lavastusega kaks nädalat ringi sõita. See oli imeline aeg – vangid hingasid esimest korda üheksa aasta jooksul vaba õhku.


Just samal ajal sain kirja Samuel Beckettilt:


Lp hr Jan Jonson

Mulle on kõneldud Teie tööst minu näidendiga “Godot’d oodates” Rootsis range režiimiga vanglas.


Palun tulge tuleval kolmapäeval Pariisi, kohtume St Jacques’i bulvaril kohvikus Le Petit Cafe kell üksteist. Kui see Teile sobib, siis pole tarvis vastust saata.


Siiralt Teie

Samuel Beckett – Pariis


Siis võttis see näidend ka sinu saatuse oma haardesse ning avas sulle uue maailma, uskumatu võimaluse.


Olin šokeeritud. Mõtlesin ­instinktiivselt, et see on halb nali – keegi vanglaametnikest oli äkki otsustanud niiviisi ennast lõbustada. Selgus, et üks Rootsi kultuuriajakirjanik tundis isiklikult ­Samuel Beckettit ning oli talle rääkinud, et üks mees tema maalt lavastas vanglas tema loo.


Temalt sai Beckett ka minu ­aadressi. Niisiis selgus, et kirja oli saatnud ikkagi kirjanik ise. Läksingi Pariisi ja kohtusin iirlasest legendiga kohvikus Le Petit Café – see asus kohe tema kodu vastas, teisel pool teed.


Becketti esimene küsimus mulle oli: “Mis juhtus mu näidendiga, kui sa andsid selle inimeste k&a uml;tte, kes elavad pimeduses, mis juhtus rütmiga, vaikusega mu tekstis?”


Seletasin talle, mida näidend ­nende inimeste eludega tegi. Ja seda viis-kuus tundi järjest. Tegime vahepeal ­väikese jalutuskäigu, sõime suurepärase lõunasöögi ja saime väga lähedasteks sõpradeks. Ta tahtis teada, miks ma just tema tekstid olen valinud, ja vastasin, et mulle meeldib tema näidendites vaikus.


Beckett uuris ka, et miks ma ainult pool näidendit lavastasin. Ja mina seletasin, et vanglal pole rohkem raha autoriõiguste eest maksmiseks. Beckett vastas, et ta annab “Godot’d oodates” mängimisõiguse mulle kui kingituse ja kirjutas lubatähe ühele salvrätile.



Kas see kohtumine muutis midagi sinu eksistentsis, sinu tedvuses, sinu töös vangidega?


Naasin Rootsimaale, töötasin veel aasta teise vaatuse kallal ning valmis tervik. Vangivalvuritele selline tegevus ei meeldinud. Nad hakkasid salaja osalejaid kiusama. Näidendi tegelastel tuli külma veega riideid pesta, jahtunud kohvi juua, vanu ajalehti lugeda ning tualetist võeti ära wc-paber.


Meid kutsuti pikale esinemistuurile. Üks minu näitlejatest arvas, et ta ei suuda enam vanglasse tagasi tulla – talle tundus, et see oleks elu elavalt maetuna. Esinemispaika jõudes ta põgenes.


Kuus tundi enne eesriide kerkimist olid ka kõik teised jalga lasknud – jäi ainult üks mees – see, kes mängis Pozzod. Pidime külalisetenduse tühistama.


Jutustasin selle loo Beckettile. Reaktsioon oli meeletu naer. Ta lausa kõõksus naeru käes, nii et unustas isegi hingamise. Kui ta taas rahunenud oli, siis sõnas ta: “See on parim, mis on mu näidendiga kunagi juhtunud. Nad ei jäänud Godot’d vanglasse ootama, vaid läksid ümber nurga.”


Kumu sellest sündmusest levis maailmas.


San Quentini riikliku vangla juhtkond Californias luges sellest San Francisco “Kroonikast”. Sain kirja, milles ametnikud küsisid, kuidas on võimalik, et mina kui tavaline näitleja saan sissepääsu maksimaalselt turvatud ­vanglasse, lavastuse tegemisloa vangidega, pääsen nendega vabadusse külalisesinemise sildi all ja lasen neil kõige tipuks põgeneda. Mis kummaline riik see Rootsi on, et ta lubab sellel sündida. Kirja lõpus paluti mul tulla Ameerikasse ja selgitada, kuidas see kõik tegelikult juhtus.



Ja sina? Ei suutnud põnevast kutsest loobuda?



Kõnelesin sellest Beckettile. Ta palus, et kui tehakse ettepanek seal lavastada, et siis ma võtaksin selle pakkumise vastu. Viibisin Ameerikas, Californias kaks päeva ja rääkisin vangla juhtkonnale oma tööst. Vanglaülem polnud ­Beckettist midagi kuulnud – tema jumaldas ainult Elvis Presleyt. Ta luges näidendi läbi, kuulas eri inimeste arvamusi ning kutsus mind uuesti enda juurde. Ta ütles, et annab mulle kaks aastat aega, vangid, kes soovivad minuga koostööd teha, kuid külalisesinemised on välistatud. Kui ükski vang peaks kinnipidamisasutuse piiridest väljuma, siis ta lastakse lihtsalt maha.


Vanglaülem pani lugemiseks välja materjale minu Rootsi tegevuse kohta ning paari päeva jooksul kogunes soovijate nimekirja 212 allkirja. Tulingi poole aasta pärast Californiasse, et vanglas töötada. Kohtusin kõikide sooviavaldajatega – nende seas oli Vietnami sõja veterane, mehhiklasi, indiaanlasi. Kõik soovisid endale midagi tõestada, ennast väljendada, leida uuesti elu mõtet.


Mõned olid trellide taga veetnud juba 40 aastat. San Quentini vangi de tulevik oli otsustatud – nad ei saa kunagi sealt välja. Nad on eluaegsed.


Kas prooviprotsess oli samasugune kui Rootsis või erines millegi poolest?


Valisin oma lavastusmeeskonda viis inimest. Tegelasteks said: Pozzo – Spoon Jackson, Vladimir – Donald “Twin” ­James, Estragon – Reginald “Happy” Wilson, Lucky – James Bennet “J.B.” Wells, poiss – Danny K. Leffel. Me leidsime ühise keele, tajusime näidendi närvisüsteemi ning hakkasime proove tegema üksteist kuulates ja kuulda võttes. Uurisime põhjalikult teksti – mis on iga sõna ja mõtte taga. Proovisaalis mängiti otsekui tennist – kõik andsid üksteisele pidevalt tagasisidet, kas nende kõneldav tekst on usutav, kas lausete taga on ehe tunne ja mõte. Poeet Spoon Jackson ütles oma partnerile: “Me mängime ju näidendit meie agooniast.”


Koos ettevalmistustega ja proovidega võttis lavastuse valmimine kaks aastat. Selle jooksul puutusime lähedalt kokku ka surmaga. Üks vangist näitleja, hüüdnimega Papa Smurf, poos end kongis üles. See mees oli imeliselt intellektuaalne, ülikooli professori tüüpi. Kord tunnistas ta mulle, et pole kunagi kogenud seda, et keegi ta kätt suruks ja teda hea töö eest kiidaks. Mina tegin seda oma näitlejatega pidevalt, kui vähegi põhjust oli. Temaga juhtus proovide käigus selline kummaline lugu, et ühel hetkel ei kuulnud ega näinud ta enam oma kaasnäitlejaid. Ta sulgus otsekui oma maailma. Näha oli, et ta kartis midagi.


Külastasin Beckettit Pariisis ja selgitasin talle, et meil on ühe tegelaskujuga probleeme ja see segab prooviprotsessi. Tema soovitas Papa Smurfist loobuda. Spoon Jackson nõudis tegelaste kokkusaamist ja kõigi ühine arvamus oli, et Papa Smurfi tegevus õõnestab lavastust ning ta ei austa teisi ega nende jõupingutusi. Trupp tegi ­ultimatiivse otsuse – kas lahkuvad nemad või Papa Smurf. Läksin mehe juurde ja ta tunnistas, et on segaduses ja kardab ega saa mängimisega hakkama. Mulle meeldis ta nii inimesena kui oma rollis väga ning temast loobumine oli sama valus kui abielulahutus.


Uue päeva hommikul leitigi ta oma kongist pooduna. Tundsime kurbust ja hirmu, kuid pidime sellest üle saama ja oma tööd jätkama. Smurfi asemel leidsime uue osatäitja, kes sobis nagu valatult. Spoon Jackson saatis Beckettile kirja, küsides, millest näidend on ja mida kirjanik ise kirjutades mõelnud oli. Beckett vastas talle ja pidi ise esietendusele tulema, kuid haigestus paar nädalat varem.


Saabuski esietenduse päev. Inimesed kogunesid saali. Mõned minu tegelaskujud polnud oma omakseid näinud 30 aastat. Teater algas, kuid näitlejad ei saanud sõnagi suust, vaid silmitsesid lummatult oma sugulasi. Spoon Jackson polnud aastakümneid näinud oma ema. Ta teadis, et tal on õde, kuid temast oli ta ainult ema kirjades kuulnud. Nüüd oli tal võimalus teda silmast silma näha. Jacksoni õde istuski publiku hulgas, oli imekaunis ja lapseootel.


Sellise pingega pole vist maailma ajaloos ühtegi päris teatri, päris lava esietendust olnud?


Sa ei kujuta ette, mida mu tegelased läbi elasid ja millise laengu see etendus sai. Millises emotsionaalses seisundis see esitati.



Kas oled elanud lavastamise ajal Rootsis ja Ameerikas ka vanglates? Oled kohe täielikult ise ka nende kinnises klaustrofoobilises maailmas sees?



Elan väljaspool vangla müüre, kuid iga päev lähen proovide tegemiseks kohale. See on pikk tee – läbi valvurite ja range kontrolli.


Olen aru saanud, et ma oma saatust enam muuta ei saa – vanglates lavastamine on minu viis ennast teostada. Nende inimestega koos olles, rääkides, nende olemasolu mõtestades. Eluks ajaks trellide taha mõistetud elavad teadmisega, et neil pole pisimatki lootust andestusele. Mina saan nende olemasolu natukenegi heledamaks muuta.



Sinu loominguline hetkeseis? Käsilolevad ja tulevased teatritööd?



Praegu on mul käsil Becketti näidend “Õnnelikud päevad”. Selle tüki esietendus toimub sügisel – 15. oktoobril ühes Rootsi naistevanglas. Uue aasta varakevadel alustan jälle tööd Ameerikas.
Jan Jönson:

“Tavaliselt lõpetan oma monoetenduse nii, et jagan publikule “Godot’d’oodates” vangidest tegelaste e-posti aadresse. Minskis sügisel unustasin – tuleta mulle Tallinnas detsembris kindlasti meelde. Mu vangidest näitlejad saavad alati pärast mu esinemisi tuhandeid kirju. See tähendab nende jaoks, et nad pole maailmast päriselt ära lõigatud. Mis siis, et nad elavad vaba maailma jaoks ainult minu lavastuses. Eriti rõõmustas mind, kui poeet Spoon Jacksoni luuleraamat anti väljaspool vanglat tema fännide poolt välja.”

Vang Spoon Jacksoni kiri:


“Selles näidendis kaasa tegemine ja osasse sisseelamine on pannud mind mõistma selle teksti ehtsust. Kord juba jooksma hakanud, tuleb selline tekst igapäevaelus täiesti iseenesest. Just siis tunned selle ehtsust, sest näed näidendi tõelevastavust elus.

See on universaalne tõde: traagika ja huumor on koos ühes ja samas hetkes, armastus ja vihkamine elavad ühes ja samas kohas. Pozzo on üksildane inimene, kellel on suur füüsiline, materiaalne võim, kes saab oma enesehinnangu kuri ja ebainimlik olemisest, inimestega nagu loomadega ümberkäimisest. Inimestena seisame kõik ühe jalaga valguses ja teise jalaga pimeduses.”