See karismaatiline Hermes,
Rootsi Kuningliku Draamateatri taustaga näitleja, ei tööta
traditsioonilisel laval, vaid lavastab Becketti teatritekste vanglates üle
maailma.
Nägin teda esimest korda monolavastuses
“Tõelusehetked” Minski teatrifestivalil, kus ta
kolme-nelja tunni jooksul vahendab kogemusi oma vanglatööst. Tema
isiksus sulab, tema keha ja hing on üleni sõnumi teenistuses. Oma
vaimusilmas näed sa nende vangide nägusid ja kujusid, eluks ajaks
vanglamüüride taha mõistetud mustanahalist bardi Spoon
Jacksonit ning oma käe läbi elust lahkunud Papa Smurfi...
Jönsoni tegutsemise abil saavad eluaegsed kontakti lootuse ja
elu mõttega. Jönson on kui antiikmaailmast pärit jumal Hermes
– tiivuliste sandaalidega sõnumivahendaja vangla ja vaba maailma
vahel. (Hermes on vanakreeka mütoloogias rändurite, lambakarjuste,
maismaarännu, kõnemeeste, kirjanduse, kavaluse, luuletajate,
spordi, kaalude ja mõõtude ning varaste jumal ja jumalate
sõnumitooja inimestele. Sümboliteks reisikaabu, tiivulised
sandaalid, heeroldikepp – K.G.)
Kohtusin Jan Jönsoniga
Tallinnas, kui ta oli üle vaatamas Tallinna Linnateatri Taevalava, paika,
kus ta detsembris “Talveöö unenäo” festivali
külalisena hakkab mängima eesti inimestele oma šokeerivat
monotükki “Tõelusehetked”.
Rootsi
Kuningliku Draamateatri lavalaudadelt vanglasse on pikk ja raudsete turvauste,
müüride ja trellidega suletud tee. Kuidas see sinu jaoks
avanes?
Kõik algas sellest, et töötasin
noorena ühes Rootsi teatris lavatöölisena. Kord tegi lavastaja
mulle ettepaneku mängida poisi rolli. Sain sellest kogemusest
“maitse” suhu ja läksin Kuningliku Draamateatri kooli
näitlejaks õppima. Kuninglikus Draamateatris töötades oli
minu lemmikuks commedia dell’arte stiil, autoriks Carlo Goldoni ning
tegelaskujuks Arlekiin. Ühel päeval palus lavastaja Ingmar
Bergman mul lugeda monoloogi inglase Alan Drury näidendist “The Man
Itself”.
See oli tekst noorest mehest, kes otsis oma
identiteeti. Sõbrad ütlesid talle, et enda leidmiseks peaks ta
uusnatside parteisse astuma.
Kaalusin kaua, kas suudan seda
monoloogi lugeda, sest ma ei talunud seda liikumist, mis Rootsis
päev-päevalt kasvab. Otsustasin, et esitan seda monoloogi,
et inimesed tunnetaksid reaalset ohtu. Mängisin kahe aastaga 825
etendust. Ühel õhtul istus esimeses reas noor kutt, kellel olid
kontaktläätsedel svastikad. Ta vaatas maailma ja mind
läbi nende. Nägin teda mõni aeg hiljem oma etendusel uuesti ja
ta oli oma jubedatest läätsedest loobunud. Järeldasin, et midagi
temas oli liikunud ja muutunud. Siis võttis minuga ühendust
üks Kumla vangla nõukogu liige ning palus vangidele sellesama
monoloogiga esinema tulla.
Vaatajate hulgas märkasin üht
meest, kes oli täpselt minu tegelaskuju prototüüp. Ta
jälgis mind ja kuulas hoolega ning nägi enda ees ilmselt iseend ja
oma elu. Midagi juhtus selle vanglaetenduse ajal – õhus käis
kahin ning üks ring sai täis, enam ma seda tükki ei
mänginud. Vanglaesinemise lõpus tõusis üks endisest
Jugoslaaviast pärit meeskodanik p&uum
l;sti, endal käsi selja taga, ja ütles: “Palun, kas te
tuleksite siia tagasi ja õpetaksite meile teatritegemist.”
Seejärel ulatas ta mulle punase roosi. Teda vaadates kangastus mulle kohe
Becketti näidendi “Godot’d oodates”
tegelaskuju Estragon. Ütlesin, et ma ei saa vanglasse tulla neid
õpetama, kuid võin see-eest nendega koos teatritekste lugeda.
Teine vang, kes seisis minu lähedal, sõnas selle peale:
“Beckett on minu kangelane.”
Kuidas sa
igapäevase teatrielu ja vanglatöö ühendasid? Näitleja
koht on ju igal õhtul laval ja päeval proovis?
Küsisin teatri kunstiliselt juhilt, et kas mingi valemiga oleks
võimalik näitlejatööd katkestamata vanglas tegutseda.
Tema vastas, et teater tähendab pidevalt uusi lavastusi ja igapäevast
kohalolemist. Niisiis ei jäänud mul teist teed, kui lõpetasin
töölepingu teatriga. Lõpetasin töö Draamateatris
ning alustasin teatritööd vangidega. Ja nii kaks aastat
järjepanu.
Mis vanglas toimuma hakkas? Kas tekst oli
kui lakmus, mis tõi välja inimeste tunded ja varjatud
mõtted?
Minu uudishimu oli tohutu – kuidas
mõjub Becketti näidend “Godot’d oodates”
inimestele, kes elavad pimeduses? Mis hakkab nendega toimuma? 25–30
inimest soovisid kohe minu teatriprojektis osaleda. Palusin neil suhtuda teksti
kui oma päevikusse. Mida tunneb tegelane Vladimir? Miks ta nutab? Mis
paneb teda naerma?
Esietendus toimus samuti vanglamüüride
vahel. Kohal oli press, vangla nõukogu, näitlejad, sõbrad,
preestrid, juristid, heategevusega seotud persoonid ehk läbilõige
tervest ühiskonnast.
Kui töö vanglas pärast kaht
aastat lõppes, ei saanud ma enam oma eluga järje peale. Ma ei
teadnud, mida teha või kuhu tööle minna. Teatrisse ma tagasi
ei tahtnud, sest kui oled kokku puutunud vahetute emotsioonidega
piirsituatsioonis, kahvatub teater selle kõrval ja tundub
võlts.
Inimesed, kes olid vanglalavastust näinud,
käisid peale, et seda võiks “vabaduses” esitada. See
oli maksimaalse turvarežiimiga vangla ning olin kindel, et meid ei lasta sealt
mingil juhul välja. Kuid imekombel saime loa lavastusega kaks nädalat
ringi sõita. See oli imeline aeg – vangid hingasid esimest korda
üheksa aasta jooksul vaba õhku.
Just samal ajal sain
kirja Samuel Beckettilt:
Lp hr Jan Jonson
Mulle on
kõneldud Teie tööst minu näidendiga “Godot’d
oodates” Rootsis range režiimiga vanglas.
Palun tulge tuleval
kolmapäeval Pariisi, kohtume St Jacques’i bulvaril kohvikus Le Petit
Cafe kell üksteist. Kui see Teile sobib, siis pole tarvis vastust
saata.
Siiralt Teie
Samuel Beckett – Pariis
Siis võttis see näidend ka sinu saatuse oma haardesse
ning avas sulle uue maailma, uskumatu võimaluse.
Olin šokeeritud. Mõtlesin instinktiivselt, et see on halb
nali – keegi vanglaametnikest oli äkki otsustanud niiviisi ennast
lõbustada. Selgus, et üks Rootsi kultuuriajakirjanik tundis
isiklikult Samuel Beckettit ning oli talle rääkinud, et üks
mees tema maalt lavastas vanglas tema loo.
Temalt sai Beckett ka
minu aadressi. Niisiis selgus, et kirja oli saatnud ikkagi kirjanik ise.
Läksingi Pariisi ja kohtusin iirlasest legendiga kohvikus Le Petit
Café – see asus kohe tema kodu vastas, teisel pool teed.
Becketti esimene küsimus mulle oli: “Mis juhtus mu
näidendiga, kui sa andsid selle inimeste k&a
uml;tte, kes elavad pimeduses, mis juhtus rütmiga, vaikusega mu
tekstis?”
Seletasin talle, mida näidend nende
inimeste eludega tegi. Ja seda viis-kuus tundi järjest. Tegime vahepeal
väikese jalutuskäigu, sõime suurepärase
lõunasöögi ja saime väga lähedasteks
sõpradeks. Ta tahtis teada, miks ma just tema tekstid olen valinud, ja
vastasin, et mulle meeldib tema näidendites vaikus.
Beckett
uuris ka, et miks ma ainult pool näidendit lavastasin. Ja mina seletasin,
et vanglal pole rohkem raha autoriõiguste eest maksmiseks. Beckett
vastas, et ta annab “Godot’d oodates”
mängimisõiguse mulle kui kingituse ja kirjutas lubatähe
ühele salvrätile.
Kas see kohtumine muutis midagi
sinu eksistentsis, sinu tedvuses, sinu töös vangidega?
Naasin Rootsimaale, töötasin veel aasta teise
vaatuse kallal ning valmis tervik. Vangivalvuritele selline tegevus ei
meeldinud. Nad hakkasid salaja osalejaid kiusama. Näidendi tegelastel tuli
külma veega riideid pesta, jahtunud kohvi juua, vanu ajalehti lugeda ning
tualetist võeti ära wc-paber.
Meid kutsuti pikale
esinemistuurile. Üks minu näitlejatest arvas, et ta ei suuda enam
vanglasse tagasi tulla – talle tundus, et see oleks elu elavalt maetuna.
Esinemispaika jõudes ta põgenes.
Kuus tundi enne
eesriide kerkimist olid ka kõik teised jalga lasknud – jäi
ainult üks mees – see, kes mängis Pozzod. Pidime
külalisetenduse tühistama.
Jutustasin selle loo
Beckettile. Reaktsioon oli meeletu naer. Ta lausa kõõksus naeru
käes, nii et unustas isegi hingamise. Kui ta taas rahunenud oli, siis
sõnas ta: “See on parim, mis on mu näidendiga kunagi
juhtunud. Nad ei jäänud Godot’d vanglasse ootama, vaid
läksid ümber nurga.”
Kumu sellest sündmusest
levis maailmas.
San Quentini riikliku vangla juhtkond Californias
luges sellest San Francisco “Kroonikast”. Sain kirja, milles
ametnikud küsisid, kuidas on võimalik, et mina kui tavaline
näitleja saan sissepääsu maksimaalselt turvatud vanglasse,
lavastuse tegemisloa vangidega, pääsen nendega vabadusse
külalisesinemise sildi all ja lasen neil kõige tipuks
põgeneda. Mis kummaline riik see Rootsi on, et ta lubab sellel
sündida. Kirja lõpus paluti mul tulla Ameerikasse ja selgitada,
kuidas see kõik tegelikult juhtus.
Ja sina? Ei
suutnud põnevast kutsest loobuda?
Kõnelesin
sellest Beckettile. Ta palus, et kui tehakse ettepanek seal lavastada, et siis
ma võtaksin selle pakkumise vastu. Viibisin Ameerikas, Californias kaks
päeva ja rääkisin vangla juhtkonnale oma tööst.
Vanglaülem polnud Beckettist midagi kuulnud – tema jumaldas
ainult Elvis Presleyt. Ta luges näidendi läbi, kuulas eri inimeste
arvamusi ning kutsus mind uuesti enda juurde. Ta ütles, et annab mulle
kaks aastat aega, vangid, kes soovivad minuga koostööd teha, kuid
külalisesinemised on välistatud. Kui ükski vang peaks
kinnipidamisasutuse piiridest väljuma, siis ta lastakse lihtsalt maha.
Vanglaülem pani lugemiseks välja materjale minu Rootsi
tegevuse kohta ning paari päeva jooksul kogunes soovijate nimekirja 212
allkirja. Tulingi poole aasta pärast Californiasse, et vanglas
töötada. Kohtusin kõikide sooviavaldajatega – nende seas
oli Vietnami sõja veterane, mehhiklasi, indiaanlasi. Kõik
soovisid endale midagi tõestada, ennast väljendada, leida uuesti
elu mõtet.
Mõned olid trellide taga veetnud juba 40
aastat. San Quentini vangi
de tulevik oli otsustatud – nad ei saa kunagi sealt välja. Nad on
eluaegsed.
Kas prooviprotsess oli samasugune kui Rootsis
või erines millegi poolest?
Valisin oma
lavastusmeeskonda viis inimest. Tegelasteks said: Pozzo – Spoon Jackson,
Vladimir – Donald “Twin” James, Estragon –
Reginald “Happy” Wilson, Lucky – James Bennet
“J.B.” Wells, poiss – Danny K. Leffel. Me leidsime ühise
keele, tajusime näidendi närvisüsteemi ning hakkasime proove
tegema üksteist kuulates ja kuulda võttes. Uurisime
põhjalikult teksti – mis on iga sõna ja mõtte taga.
Proovisaalis mängiti otsekui tennist – kõik andsid
üksteisele pidevalt tagasisidet, kas nende kõneldav tekst on
usutav, kas lausete taga on ehe tunne ja mõte. Poeet Spoon Jackson
ütles oma partnerile: “Me mängime ju näidendit meie
agooniast.”
Koos ettevalmistustega ja proovidega võttis
lavastuse valmimine kaks aastat. Selle jooksul puutusime lähedalt kokku ka
surmaga. Üks vangist näitleja, hüüdnimega Papa Smurf, poos
end kongis üles. See mees oli imeliselt intellektuaalne, ülikooli
professori tüüpi. Kord tunnistas ta mulle, et pole kunagi kogenud
seda, et keegi ta kätt suruks ja teda hea töö eest kiidaks. Mina
tegin seda oma näitlejatega pidevalt, kui vähegi põhjust oli.
Temaga juhtus proovide käigus selline kummaline lugu, et ühel hetkel
ei kuulnud ega näinud ta enam oma kaasnäitlejaid. Ta sulgus otsekui
oma maailma. Näha oli, et ta kartis midagi.
Külastasin
Beckettit Pariisis ja selgitasin talle, et meil on ühe tegelaskujuga
probleeme ja see segab prooviprotsessi. Tema soovitas Papa Smurfist loobuda.
Spoon Jackson nõudis tegelaste kokkusaamist ja kõigi ühine
arvamus oli, et Papa Smurfi tegevus õõnestab lavastust ning ta ei
austa teisi ega nende jõupingutusi. Trupp tegi ultimatiivse otsuse
– kas lahkuvad nemad või Papa Smurf. Läksin mehe juurde ja ta
tunnistas, et on segaduses ja kardab ega saa mängimisega hakkama. Mulle
meeldis ta nii inimesena kui oma rollis väga ning temast loobumine oli
sama valus kui abielulahutus.
Uue päeva hommikul leitigi ta oma
kongist pooduna. Tundsime kurbust ja hirmu, kuid pidime sellest üle saama
ja oma tööd jätkama. Smurfi asemel leidsime uue osatäitja,
kes sobis nagu valatult. Spoon Jackson saatis Beckettile kirja, küsides,
millest näidend on ja mida kirjanik ise kirjutades mõelnud oli.
Beckett vastas talle ja pidi ise esietendusele tulema, kuid haigestus paar
nädalat varem.
Saabuski esietenduse päev. Inimesed
kogunesid saali. Mõned minu tegelaskujud polnud oma omakseid näinud
30 aastat. Teater algas, kuid näitlejad ei saanud sõnagi suust,
vaid silmitsesid lummatult oma sugulasi. Spoon Jackson polnud aastakümneid
näinud oma ema. Ta teadis, et tal on õde, kuid temast oli ta ainult
ema kirjades kuulnud. Nüüd oli tal võimalus teda silmast silma
näha. Jacksoni õde istuski publiku hulgas, oli imekaunis ja
lapseootel.
Sellise pingega pole vist maailma ajaloos
ühtegi päris teatri, päris lava esietendust olnud?
Sa ei kujuta ette, mida mu tegelased läbi elasid ja
millise laengu see etendus sai. Millises emotsionaalses seisundis see esitati.
Kas oled elanud lavastamise ajal Rootsis ja Ameerikas ka
vanglates? Oled kohe täielikult ise ka nende kinnises klaustrofoobilises
maailmas sees?
Elan väljaspool vangla müüre,
kuid iga päev lähen proovide tegemiseks kohale. See on pikk tee
– läbi valvurite ja range kontrolli.
Olen aru saanud, et ma oma saatust enam muuta ei saa – vanglates
lavastamine on minu viis ennast teostada. Nende inimestega koos olles,
rääkides, nende olemasolu mõtestades. Eluks ajaks trellide
taha mõistetud elavad teadmisega, et neil pole pisimatki lootust
andestusele. Mina saan nende olemasolu natukenegi heledamaks muuta.
Sinu loominguline hetkeseis? Käsilolevad ja tulevased
teatritööd?
Praegu on mul käsil Becketti
näidend “Õnnelikud päevad”. Selle tüki
esietendus toimub sügisel – 15. oktoobril ühes Rootsi
naistevanglas. Uue aasta varakevadel alustan jälle tööd
Ameerikas.
Jan Jönson:
“Tavaliselt lõpetan oma monoetenduse nii, et jagan publikule “Godot’d’oodates” vangidest tegelaste e-posti aadresse. Minskis sügisel unustasin – tuleta mulle Tallinnas detsembris kindlasti meelde. Mu vangidest näitlejad saavad alati pärast mu esinemisi tuhandeid kirju. See tähendab nende jaoks, et nad pole maailmast päriselt ära lõigatud. Mis siis, et nad elavad vaba maailma jaoks ainult minu lavastuses. Eriti rõõmustas mind, kui poeet Spoon Jacksoni luuleraamat anti väljaspool vanglat tema fännide poolt välja.”
Vang Spoon Jacksoni kiri:
“Selles näidendis kaasa tegemine ja osasse sisseelamine on pannud mind mõistma selle teksti ehtsust. Kord juba jooksma hakanud, tuleb selline tekst igapäevaelus täiesti iseenesest. Just siis tunned selle ehtsust, sest näed näidendi tõelevastavust elus.
See on universaalne tõde: traagika ja huumor on koos ühes ja samas hetkes, armastus ja vihkamine elavad ühes ja samas kohas. Pozzo on üksildane inimene, kellel on suur füüsiline, materiaalne võim, kes saab oma enesehinnangu kuri ja ebainimlik olemisest, inimestega nagu loomadega ümberkäimisest. Inimestena seisame kõik ühe jalaga valguses ja teise jalaga pimeduses.”