Bedwetters “Meet the F#cking Bedwetters”

Kohitsetud raadiopunk on ikka veel moes.

Bedwetters

“Meet the F#cking Bedwetters”

(TMC)

Vähemalt siin, Eestis, kuhu hoolimata interneti globaalsusest jõuab uus mood endiselt pika hilinemisega. Green Day läbilöögist ja -müügist on möödas juba 15 aastat, nende sigitatud tehisžanr-oksüümoron pop-punk aga hingitseb ikka veel, ajendades õrnas eas inimesi viljelema peamiselt halba ja väga halba muusikat.

Ninatargad munad kuulutavad puises inglise keeles, et ei kavatse iial muutuda; 13st peaaegu täpselt ühesugusest palast koosneva plaadi lõpuloos mõjub selline avaldus pigem hoiatuse kui ulja protestina. Kujunduses kasutatud labiilne ja läbileierdatud stsenaarium, kus “ohtlikud” rokipoisid “ontlike” kodanike ellu tungivad ja nendega sõbrunevad, on Bedwettersil juba ilma albumitagi läbitud – kõige ähvardavama mulje jätavad bändi enda ja esikplaadi ogar nimi, millest viisakate lapsevanemate rahakotiga hääletav sihtklientuur kindlasti mööda vaadata oskab.

Kogu maitse- ja ideelageduse juures varjavad otsetõlkes “n#kkuvad voodimärgajad” endas ometi tõsist potentsiaali: instrumente valdavad nad hästi ja loodetavasti koguneb aja jooksul ka kogemusi, muutuvad ­eelistused ja vajadused, ning lakutud kommertspuuslikest, kellel Fall Out Boy pealt spikerdamine hästi välja ei tule, kasvavad kiiresti päris muusikud.

2