01.05.2009, 00:00
Bedwetters “Meet the F#cking Bedwetters”
Kohitsetud raadiopunk on ikka veel moes.
Bedwetters
“Meet the F#cking Bedwetters”
(TMC)
Vähemalt siin, Eestis, kuhu hoolimata interneti globaalsusest
jõuab uus mood endiselt pika hilinemisega. Green Day
läbilöögist ja -müügist on möödas juba 15
aastat, nende sigitatud tehisžanr-oksüümoron pop-punk aga hingitseb
ikka veel, ajendades õrnas eas inimesi viljelema peamiselt halba ja
väga halba muusikat.
Ninatargad munad kuulutavad puises
inglise keeles, et ei kavatse iial muutuda; 13st peaaegu täpselt
ühesugusest palast koosneva plaadi lõpuloos mõjub selline
avaldus pigem hoiatuse kui ulja protestina. Kujunduses kasutatud labiilne ja
läbileierdatud stsenaarium, kus “ohtlikud” rokipoisid
“ontlike” kodanike ellu tungivad ja nendega sõbrunevad, on
Bedwettersil juba ilma albumitagi läbitud – kõige
ähvardavama mulje jätavad bändi enda ja esikplaadi ogar nimi,
millest viisakate lapsevanemate rahakotiga hääletav sihtklientuur
kindlasti mööda vaadata oskab.
Kogu maitse- ja
ideelageduse juures varjavad otsetõlkes “n#kkuvad
voodimärgajad” endas ometi tõsist potentsiaali: instrumente
valdavad nad hästi ja loodetavasti koguneb aja jooksul ka kogemusi,
muutuvad eelistused ja vajadused, ning lakutud kommertspuuslikest, kellel
Fall Out Boy pealt spikerdamine hästi välja ei tule, kasvavad
kiiresti päris muusikud.
2