Beirut “March Of The Zapotec / Holland”

Kõige ilusamad matused ja prostituudid.

Beirut

“March Of The Zapotec / Holland”

(Pompeii)

Zach Condoni kolmandat ametlikku kauamängivat võib albumiks nimetada patuga pooleks. Ehk siis on tegemist kahe eraldiseisva EPga. Aga ega Condon seda varjata ei püüagi, ja ega plaat sellepärast kehvem pole. Esimene osa “...Zapotec” lajatab sellesama melodramaatilise ja morbiidse sarmiga, millega Beirut on “Gulag Orkestrast” saadik kõiki salamelanhoolikuid hullutanud. Välja arvatud fakt, et lõpuks ometi on Condoni kaeblev hääl saanud endale taustaks tõelise matusebändi – Mehhiko pärapõrgust pärineva 19-liikmelise kalmistugängi, kes, üllatus-üllatus, oskab isegi mängida. Ja on see vast matus! Tekiilaga laetud trompetid ja tuubad puhuvad välja jugade kaupa pisaraid, aga kummalisel kombel on peoväärtus kõvem kui keskmisel indiläbul vanalinna klubiurkas. See on matus, kuhu võiks vabalt pileteid müüa, ja “La Llorona” on pala, millel on kindel potentsiaal jõuda maailma matuselaulude tipp-kümnesse. 9

Mingi aeg enne Beirutit näppis Condon aga magamistoas oma sämplerit ja tegi Realpeople’i nime all relvitukstegevalt küündimatut ja armsat indielektrot, mis on nüüd siis ka “Hollandi” peateemaks. Ühendavaks lüliks Beirutiga loomulikult Zachi laul, mis teeb “My Night With The Prostitute From Marseille’st” näiteks ikka eriti mahlase tüki. Vaadake juba nime! 21. sajandi kurblik purjakil meremehejaur prostituudiga veedetud ööst räpases sadamakõrtsis. Esitatuna äsja Somaalia piraatide käest pääsenud madruse poolt, kellel lõõtsmooniku asemel ripub kaelas MIDI-kontroller. Superluks.

8