Pruunikas kantud ülikond ja õlgadeni ulatuvad hallisegused juuksed ei lase kuidagi aimata, et tegu on tänapäeva ühe julgeima filmitegijaga, kes söandab vändata ülipikki ja üliaeglasi filme, ignoreerida festivalide kutseid ja kritiseerida kiirele läbimüügile orienteeruvat filmitööstust. Béla Tarri (53) olekus on teatud elegantsi ja väljapeetust, mida kohtab harva, kiiresti tühjenev suitsupakk lisab sellele oma tahumatuse. Säravad ja teotahtelised silmad annavad tunnistust oma aega hindavast isikust, intervjuule ta aga ajapiirangut ei pane.

Te ei reisi just palju, aga Rotterdami filmifestivalile tulete hea meelega?
Mulle ei meeldi reisida, sest olen sellest tüdinud, Rotterdami aga tulen, sest see on osa mu elust ja ma armastan seda festivali väga. Tavaliselt kustutan lihtsalt festivalide kutsed, sest kui ei taha aega ja elu nende peale raisata, tuleb neile vastu seista. Tavaliselt käin vaid retrospektiividel, kus inimesed saavad vaadata kogu mu loomingut, kuid ma ei jõua igale poole. (Tarr plaanis tulla publikuga kohtuma ka Eestisse, aga arstid ei andnud siiski luba pärast korralist operatsiooni nii pikka reisi ette võtta - toim.)
Rotterdamis olin juba 28 aastat tagasi, kui festival oli veel koht, kus võis leida kõiki neid, kes üritasid luua midagi uut ja julget, ujuda vastuvoolu, teha midagi muud kui kogu see kuradi filmitööstus. Ja see on mulle Rotterdami juures alati meeldinud. Armastan seda festivali, sest siin pole auhindu ja sul on võimalik inimestega rääkida ning festivalil on ka oma vaim, mis on mind siin kinni hoidnud.

On see vaim alles?
Vaim on alles, aga festival paisub üha suuremaks, juba praegu on ta ülisuur. Ajad muidugi muutuvad, kuid arvan, et suhtlusviis on jäänud samaks.

Esitlete siin oma viimast filmi "Mees Londonist", mille vaatamine tundus mulle kui paksu raamatu lugemine, mis on tulvil üksikasjalikke kirjeldusi, mida jälgida ja nautida. Stsenaariumi aluseks oligi ju Georges Simenoni romaan. Kuivõrd on teie jaoks film ja kirjandus seotud?
Kirjandus ja film on eraldiseisvad keeled, nende vahel pole kokkupuutepunkti. Otsetõlge ühest teise pole võimalik, selleks tuleb alati leida oma tee. Kui oled kirjanik, võid kirjutada sellest kohvitassist näiteks 20 lehekülge, kui aga tulen kaameraga, saan teha vaid ühe pildi ja alati on see väga täpne, otsene ja objektiivne. See on täiesti teine asi, ja seetõttu teengi filme nii, nagu neid teen.
Kirjaniku looming on omaette reaalsus, meie ümber oleva reaalsuse peegel. Kui teen filmi, pean minema tagasi sama reaalsuse juurde, mille kirjanik rajas, pean seda tundma saama ja alles seda peegeldama. Kui järgin kirjaniku peegeldatud maailma vaimu, suudan leida ka õige filmikeele sellele reaalsusele, mida võib alles siis võrrelda ka raamatuga.
Kuulame inimest ja loeme raamatut. Kui raamat on hea, kuulame raamatut, kirjaniku vaimu.

Kas kirjaniku vaim, selle järgimine on ka teie filmide lähtepunkt, mitte niivõrd loo või atmosfääri edasi andmine?
Ka atmosfäär on oluline, nagu ka karakterid, mille kirjanik on loonud. Ma muudan lugu tegemise käigus mitu korda. Mõnikord olen looga isegi väga julm, kuid arvan, et tulemus on alati autentne.

Teie filmide üks iseloomulikumaid tunnuseid on väga pikad võtted - kui paks on sealjuures story­board, millised on reeglid?
Ma tean, mida ma tahan, ja näen kogu filmi enne, kui võtted algavad. Selgitan kogu meeskonnale, kuidas võtteid teha, sest film on kallis ja võtab aega. Kui raiskad aega, raiskad ka raha, seetõttu peame olema kiired ja väga täpsed kaamera liikumistes, kaamera koreograafias, ning muidugi kogu kompositsioonis ja võtetel.
Kui teeme pikki võtteid, teeme ka lõikeid, aga lõikame otse kaameras, mitte montaažilaual. Pikkade võtete ajal näed - mõnikord on suurplaan, mõnikord liigume edasi, üldplaani, siis aga tagasi suurplaanile - kõik on alati ­muutumises, liikumises, ja see ongi nagu lõige, aga mitte selle harjumuspärases tähenduses.

Seega on kõik täpselt ette ära määratud - tempo, planeeritud muutused kaadris, seega peab kolm tundi juhtima kaht ruutkilomeetrit, ehk siis omama kontrolli kogu selle ala üle?
Peaaegu nii. Jah, raske on üles ehitada ja arendada seda kõike, muidugi teen seda samm-sammult, aga mulle meeldib see meetod.

Kuidas ja kas reguleerite filmi pikkust? "Saatanatango" kestab üle seitsme tunni, kas oleks ta võinud olla ka kolme või hoopis kaheteist tunni pikkune?
See ongi õige pikkus. Olen teinud ka viieminutilise filmi, mis oli samuti ­üsna sügava sisuga ja võimas. Kui usun, et midagi peab kestma seitse tundi, siis ta ka on seitse tundi. Rääkisime enne kirjandusest - näiteks haiku on lühike luuletus, vaid paar värssi, kui aga lugeda Lev Tolstoi "Sõda ja rahu", on see hoopis aeganõudvam tegevus. Milles siis küsimus?
Tobe on väide, et filmi pikkus peab piirduma kahe tunniga. Miks? Miks? Kunstnikud teevad nii miniatuure kui ka suuri freskosid - milles küsimus? Kui tahad teha freskot, vajad ruumi ja aega - minu filmid on nagu freskod.

Kas töötate sama meeskonnaga?
Jah, peaaegu. Meil on neli inimest, kes on alati koos töötanud - oleme väga lähedased mõtteviisilt, töömeetodeilt. Mulle meeldib samade inimestega koos töötada, sest oleme seda teinud juba 20 aastat ja omavaheline mõistmine on väga hea. Pole vaja palju üle seletada.

Tihti te just filme ei tee - keskmiselt ühe viie aasta takka. Kas on põhjuseks pikk ettevalmistus?
Aega võtab raha kokku ajamine, teinekord ka võttekoha leidmine. Midagi tuleb alati ette.

Kasutate palju mitteprofessionaalseid näitlejaid - milles on selle võlu? Kas pole nii raskem töötada?
Mida tähendab "mitteprofessionaalsed näitlejad"? Kui töötame, valin alati inimesed, kel on samasugune karakter nagu filmi tegelasel, sest siis saan ma soovitud tulemuse, kuna nad ei mängi. Nad lihtsalt on. Kui neil on julgust ja lisaks võimalust näidata oma isiksust, siis nad lihtsalt on kaamera ees. Ja kõik reaktsioonid ning tegevus sealjuures on siis loomulik.
Pole vahet, kas tegemist on suure staariga nagu Hanna Schygulla või Tilda Swinton, kõikidega kehtib sama meetod. Vahet pole, kas on ta väljaõppinud, professionaalne näitleja või mitte.

Digitehnika võidukäik on märgatav nii kodudes kui ka filmitööstuses, filmitegijana olete rangelt püsinud traditsioonilise filmi juures?
Mulle tähendab film alati tselluloidi, kui aga rääkida digikultuurist, siis mulle on see hoopis teine keel, teine meedium, sest materjal on teistsugune ja see ­juba loob hoopis teised võimalused, kui on filmil. Oma materjaliga tuleb ­alati arvestada.
Kui Michelangelo tegi Taaveti, kasutas ta marmorit, kui ta midagi maalis, oli seal lõuend ja värvid - juba siin on kaks erinevat keelt, väljendusvahendit, tehnikat - ei mingit probleemi. Digi on lihtsalt teine asi - mitte film, vaid digimeedia -, mina olen aga filmitegija.

Digi tähendab ka teistsugust kinokogemust?
Mulle on see pigem videokogemus. Mulle meeldis, kui vaatasin näiteks Nam ­June Paiki esimesi installatsioone - tema oli ka esimene, kes tegi videoga tõelist kunsti, tõelist visuaalkunsti. Minu arust võib videokeel ju olla ja areneda, kuid ma ei seoks seda kinoga.

Mis on siis tselluloidi tulevik, kas sureb välja?
Võimalik. Aga arvan pigem, et asi areneb samamoodi nagu siis, kui tuli fotokaamera - seni pidid maalijad maalima inimesi, tegema portreid, perepilte, täitma kodanluse tellimusi ja see oli omaette töö, üks maalijate rakendusvaldkondi. Kui tuli fotograafia, kadus vajadus maalida inimest, piisas foto tegemisest, maal vabanes, tekkisid uued liikumised, nagu impressionistid ja teised, sest nad võisid maalikunsti esialgse funktsiooni unustada. Ja võib-olla saab kinost samuti omalaadne muuseumikunst, natuke elitaarne, aristokraatlik kunstivorm, aga ta jääb püsima ja elama maailma lõpuni, olen selles kindel.

Teie filmide levitamine ja rahastamine pole olnud kerge töö, nagu ka enne märkisite - kuna nende eesmärk pole kommertslik?
Minu jaoks on kaht sorti filme, kaht sorti kino - üks, mis keskendub kiirele rahateenimisele, need filmid linastuvad kobarkinodes, kuu aja pärast aga lõpetavad prügikorvis, sest raha on käes ja muud polegi vaja. Seda nimetame kommertsleviks.
Teine tee kinokunstis on aga see, kus filmil on pikk eluiga. Ka see film võib saavutada suuri ­vaatajanumbreid, isegi väga suuri - näiteks "Saatana­tango". Selle pikkus on 7 tundi ja 15 minutit ning siiani näidatakse seda ­kusagil maailma kinodes. Olen sajaprotsendili­selt kindel, et see film jõuab väga ­suurte vaatajahulkadeni, aga see võtab 40 aastat, mitte üks kuu. Seega on neil teistlaadi filmidel palju vaatajaid, aga need filmid võtavad ja nõuavad aega. Võib ka küsida, mis vahe on kiirtoidurestoranil ja tõelisel köögil. Vahe on äratuntav, kui saad maitsta tõelist, kodus ­tehtud toitu.

Vahe on ka maitses?
Seal on maitse, kvaliteet, mitmeid asju. Kiirtoidukinodes on kapitalistid väga küünilised, sest nad näevad oma vaatajais vaid jõmpsikaid, kes tahavad näha muinasjutte. See, mida meie teeme, lähtub hoopis teistelt alustelt - meie jaoks pole vaataja laps ja me ei räägi muinasjutte. Me näitame, kuidas maailm toimib, kuidas seda maailma näeme.

Kas soovite väljendada realismi, inimest selles, inimese sügavusi, või reaalsust nagu me seda pelgalt näeme?
Olen alati tahtnud pääseda üha ­lähemale maailma keerukusele, maailma komplekssusele, sest inimene on vaid osa maailmast, maailm ise on hoopis laiem, hoopis rikkam. Filmi loogika on väga lihtne - info, lõige, info, lõige, info, lõige.
Mida teeme meie? Tahan vaatajale näidata - siin on osa inimlikust loost ja ka osa sellest laiemast kontekstist. Seetõttu rändab kaamera seinale, vihmasele maastikule, tahan näidata midagi ajast, ruumist ja siis pöörduda tagasi selle inimese loo juurde, siduda inimese lugu maailmaga. See mind huvitabki, ja muidugi püüan seda teha üha puhtamalt ja lihtsamalt.

Järgmine töö?
Ei räägi. Töö käib.

Rotterdami filmifestival, jaanuar 2008.

Béla Tarri apokalüptiline tango kaamerale

Isegi kui teil on võimalus mõnelt suviselt välisreisilt tuua kaasa "Saatanatango" DVD, et seda siis seitse ja pool tundi koduses tugitoolis, sooja pleedi all vaadata, ei tasu see vaeva ära. Säästke parem kohvriruumi mõnele raamatule ning veetke kodused tunnid lugemise seltsis, "Saatanatangot" (Sátántangó) peab nägema kinoekraanil.
Kuigi Ungari kunstilise kino meistri Béla Tarri "Saatanatango" valmis 1994. aastal, võiks ta stilistiliselt paigutada ka kümme või isegi kakskümmend aastat varasemasse aega. Ülipikad, tihti kümneminutilised kaadrid ning mustvalge, porisse uppuvalt väljapeetud pildistilistika võiksid kuuluda ka Vene kino pühakule Andrei ­Tarkovskile. Ometi ei ole sume ja uinutav stilistika ka tänapäeva filmidest kuhugi kadunud ning "Elevandis" (Elephant, 2003) pikki kõndimise kaadreid kasutanud Gus Van Sant on tunnistanud just Béla Tarri mõjusid.
Rohkem kui seitsmetunnine oopus on valminud László Krasznahorkai samanimelise romaani ainetel. Tangosammude järgi kaheteistkümneks osaks jagatud lugu saatvad kaadritagused tekstid on võetud otse romaanist. Nõukogude Liidu lagunemise paiku (kuigi see metafüüsiline maastik võiks asuda ka sootuks teisel planeedil ning teises ajaarvamises) toimuva loo keskmes on kolhoosi mööda leviv uudis kellegi Irimiáse tagasitulekust. Surnuks peetud Irimiáse ja tema kaaslase Petrinase saabumise kõmu puudutab kõikide südametunnistust ning sunnib neid mõni aeg tagasi toimunud rahalised mahhinatsioonid jälle päevakorda võtma.
Uudistest saavad viimsepäevapasunad, Irimiásest aga keegi, keda kardetakse, aga vajatakse, kelle eest põgenetakse, kuid kelle peale loodetakse.
Tarri varasemaid töid, mis on filmitud samuti mustvalgele filmile, kuid kust puudub pikkade kaadritega aeglane pildistilistika, seostatakse John Cassavetese loominguga. Tarri debüütfilmi "Perekonna pesa" (Családi tüzfészek, 1979) tasuks vaadata kõigil, kellele eelmise friigifilmina linastunud "Naise parimad aastad" (A Woman Under the Influence, 1974) hinge kripeldama jäi.
Praegusest Tarrist räägitakse aga kui atmosfääri meistrist. "Saatanatango" põhiolemuseks ongi pildist ja näitlejate sugestiivsest olekust, seisvast painest tulenev emotsioon, mitte dialoogide filosoofia. See on aga üks olulisemaid elemente, mis eraldab Tarri Tarkovskist, kellega teda muidu tihti kõrvutatakse. Kuigi Tarkovski jaoks oli kaader kindlasti kõige tähtsam, lisas dialoog filmi mõttele uusi tasandeid. Tarri maailm on grotesksem, samas kui Tarkovski maailm oli psühholoogilises mõttes realistlikum. Seal võis küll toimuda asju, mida me võiksime kõige üldisemalt nimetada metafüüsikaks, kuid see oli esitatud realistlikus võtmes.
"Saatanatango" Irimiáse tegelasest tekib küll omamoodi paralleel piibellike pühameestega, mida rõhutab nii rolli valitud näitleja Mihály Vigi kristuselik välimus kui külarahvale uue tõe kuulutajaks hakkamine ning nendega Moosese kombel uuele ja paremale maale rändamine, kuid kokkuvõttes jäävad need allusioonid õhku ning film pöördub rõhuasetustes mujale.
Filmi esimeses pooles, kui näeme samu sündmusi eri tegelaste rakursist ja see maailm, milles nad elavad, on meile veel võõras, tundub iga kaadri ja nurga, tegelase ja pilgu taga olevat sümbol. Olles aga vaatamisega poole peal, lased sa end atmosfääril kaasa viia ning kaotad teravdatud tähelepanu kujundite lahtimõtestamise suhtes. Sellest saabki üks Tarri maailma sisenemise võti. Korduste kõle kaja ning millegi tundmatu ootus kannavad sind sugestiivselt läbi pikkade tundide lõppu.
"Saatanatango" on midagi surmatantsu sarnast, ta ei saa otsa, vaid aina kestab ja kestab edasi. Pilt ekraanil saab otsa, kuid lugu mitte, ning vihm sajab kino ukse taga edasi, teed on porised ja tuul püüab sind lendu viia. Tarr igaühte lendu ei vii, selleks on ta tiivad liiga isepäised.
Margus Paju

BFM esitleb: Ainult friikidele!
"Saatanatango"
Tallinna kinos Sõprus esmaspäeval, 28. juulil kl 18
Tartus Athena keskuses 29. juulil kl 18