Berit Renser ja Terje Toomistu “Seitse maailma”
See on raamat kahest Peruus paljaksröövitud turistipreilist, kes tahavad kõigest hingest saada kellekski muuks: hipideks, rändkäsitöölisteks, dekadentideks, etnograafideks, šamaanideks, kelleks iganes, peaasi, et oleks põnev. Kuna minategelastel tundub autoritega olevat teatud sarnasusi, võib üsna julgelt öelda, et olgu muuga, kuidas on, nüüd on need neiud ka kirjanikud. Eks ole seegi šamanistlik praktika: maailma muutmine sõnade vahendusel.
“Seitse maailma” võiks olla Eesti oma “Yage Lettersiga” ristatud Eesti oma “On the Road”, aga ei ole. Mõnevõrra sümbolistlikust ülesehitusest ega isegi Andres Rohtma eredatest visuaalsetest lahendustest hoolimata pole Berit Renseri ja Terje Toomistu esikromaan eriti pretensioonikas. Mitte taotluslik kirjandusponnistus või sügav kultuuriuurimus, vaid ladus reisiromaan.
Ajuturismiga kombineeritud Lõuna-Ameerika reisid on tänapäeval menukamad kui kunagi varem; Carlos Castaneda, vendade McKennade ja muude nn etnobotaanikute kiiluvees on sealse kandi indiaanlaste pühade taimede-vaimudega tutvust tegemas käinud mitu põlvkonda “tsiviliseeritud” seiklejaid. San-Pedro kaktusekeeduse ja ayahuasca lürpimistest saadud kogemused ei ole Lõuna-Ameerika kirevat kultuuri ja mõtteviisi õhtumaadele eriti palju lähemale toonud, ent et seda siiski saavutada üritatakse, pealegi nii loetavas ja kaasakiskuvas vormis, nagu Renser ja Toomistu seda teevad, on kiiduväärt.
Eraldi olgu esile tõstetud ka raamatu turundusstrateegia: kohates eestikeelset paberteost, millel lisaks oma blogile ja asjalikule kodulehele on ka stiilne videotreiler, läheb süda soojaks teadmisest, et oleme jõudmas 21. sajandisse. Vaata: seitsemaailma.com.
