Berliinist Broadwayni ehk Liiga andekas Kurt Weill

Muusikateadlane Kristel Pappel esitleb Kurt Weilli loomingut.

Kurt Weilli (1900–1950) ülimalt erinäolisest muusikast tuntakse laiemalt ainult üht nägu, koostöös Brechtiga valminud “Kolmekrossiooperit” (1928) ja vähesemal määral “Mahagonny linna tõusu ja langust” ning “Seitset surmapattu”. Saatuse iroonia: “Kolmekrossiooper” tõi Weillile küll kuulsuse ja tingis edasised suured honorarid, ent hakkas hiljem Weilli ülejäänud loomingut varjutama, ühtlasi naelutades Weilli peaaegu et igaveseks Brechti nime külge. Alles nüüd, ajendatud ka Weilli-tähtpäevadest aastal 2000, on hakatud uurima ja ette kandma helilooja varasemaid ja hilisemaid teoseid, kirjutatud kas Saksamaal ja Prantsusmaal kuni 1935 või pärast seda Ameerikas, siis juba valdavalt Broadway ja Hollywoodi jaoks.

Kurt Weill ei ole mitte ainult kuum teema, vaid ta on ka probleem. Euroopa ei tahtnud kaua aega tunnustada Weilli Ameerika-töid ja vastupidi, Uues Ilmas toonitasid isegi asjatundjad, et alles Broadwayl leidis Weill oma tõelise kodu ja avanes ta talent. Aegamisi hakatakse leppima sellega, et üks helilooja viljeles ja valdas eri muusikastiile võrdselt ehtsalt ja edukalt. Sealjuures ei sisalda Weilli tohutu kohanemisanne – kirjutada šansoone paremini kui prantslased ja muusikale paremini kui ameeriklased – kübetki pealiskaudsust.

Berliin

Weilli muusika paremaks mõistmiseks tuleks ette kujutada 1920. aastate Berliini. Sõjakaosest toibuval Saksamaal saab Berliinist hoogsalt arenev moodne linn, mille tehnilist nupukust ja auahnust võrreldakse New Yorgi omaga. Berliin on ka saksakeelse muusika- ja teatriruumi uus keskus. Pööraste ideede kontsentratsioon: poksiring laval, Wagneri “Lendav hollandlane” moodsais rõivais, valjuhääldid ooperis. Ja Kurfürstendamm’il avatakse üksteise järel kabareesid ning revüüteatreid, kuhu endisest jõulisemalt tungib ka jazz.

Kurt Weill, pärit Dessau auväärsest juudi kantorisuguvõsast, tahtis algul minna kompositsiooni õppima Viini Schönbergi juurde, ent jäi siiski Berliini ja sealsesse muusikakõrgkooli. 1920. aastatel oli ta saksa Uue muusika tulevikulootus number üks. Weilli muusika juurdus saksa hilisromantismis (Richard Strauss, Mahler) ja kulges sealt ekspressionismi suunas (kantaat “Uus Orpheus”). Ent ka see ei rahuldanud veel Weilli – nagu teisedki, oli ta tüdinenud mitte ainult Wagnerist ja Puccinist, vaid ka ekspressionistlikest äärmustest. Weilli hakkas köitma iroonia, grotesk, klassikaline selgus ja kabareemuusika. Õhus oli tunda neoklassitsismi – Saksamaal esindatud Weilli rivaali, helilooja number kahe, Hindemithi näol. Kõigist nendest elementidest kokku kujuneb Weilli enda stiil, mis pealtnäha kameeleonlikult muutub, ent olemuses moodustab terviku. Seda võib kuulda nii ta viiulikontserdis, kahes sümfoonias kui ka lavamuusikas. Aga kõige tähtsam Berliinis on Weilli jaoks see, et ta avastas (muusika)teatri kui talle kõige lähedasema ja erutavama meediumi. Teine tähtis avastus oli Lotte Lenya.

Broadway

Saksamaalt lahkumine pärast Hitleri võimuhaaramist oli Weillile vapustus. Järgnes paariaastane peatus Pariisis ning seejärel saabus ta 1935 koos Lenyaga New Yorki – kuhu teda keegi ei oodanud. Weilli muusika tundus publikule “liiga intellektuaalne”. Ka Franz Werfeli ja Max Reinhardti suurejooneline projekt juudi rahva saatusest “Igaviku tee”, millele Weill kirjutas muusika, ei toonud soovitud edu. Siiski õnnestus Weillil ameerika teatri- ja filmitööstusesse sisse elada. Ta suutis läbi viia isegi selle, et võis oma muusikale ise orkestreerida (teatavasti valitseb praegugi ameerika muusikalides reegel, et üks helilooja kirjutab muusika, teine orkestreerib).

Weilli aktuaalsed (firma direktriss ja psühhoanalüüs, kunstiprofessori loomeprobleemid jms), alati tugeva libretoga muusikalid ootavad veel taasavastamist. Eriliselt vaimustus Weill Gershwinist ja Weilli üheks unistuseks oli luua uus žanr “ameerika ooper” – selleni jõudis ta oma “Tänavastseenis”, teemaks New Yorgi väikese inimese draama. Oma surma-aastal kirjutas Weill parasjagu muusikali “Huckleberry Finn”.

Dessau STR ONG>

Praegu tuuakse Weilli vähem tuntud lavateoseid kõige järjekindlamalt publiku ette ta sünnilinnas Dessaus. Kevaditi (tavaliselt märtsis) toimub Weilli-festival, mille raames vähemalt kaks esietendust. Muide, Dessau teatri intendant on legendaarse ooperilavastaja Walter Felsensteini poeg Johannes, ooperiansamblisse kuulub ka eesti laulja Taimo Toomast.